Sa pead elama!

I osa

Kui ta hommikul üles ärkas, ei tundunud mitte miski teistmoodi. Tagant järgi mõeldes tundus talle, et võib-olla oli ikkagi midagi valesti olnud, sest erinevalt tavalisest ta süda tagus terve hommiku. Köögis vaikuses endale kohvi kallates suutis ta mõelda ainult eilsele päevale ja inimesele, kellega ta kohtunud oli. Talle ei tundunud imelik, et ühtegi inimest ei saabunud sinna tuppa sel hommikul, kui iga teine hommik oli erinev olnud. Väljas paistis ju päike ja tal oli inimesi, kes teda loodetavasti koolis ootasid.
Kuid kui ta hakkas uksest välja astuma, jõudis talle kohale, et ta ei olnud absoluutselt ühtegi hingelist veel sel hommikul näinud. Ta oli küll kooli hiljaks jäämas, kuid ta jooksis teisele korrusele vanemate tuppa. Voodi oli tehtud täpselt sama moodi nagu eelmisel õhtul. Tuba oli üleüldse täpselt samasugune nagu eelmisel õhtul. Kuid täiesti kindlalt oli ta näinud oma vanemaid eelmisel õhtul kahekesi köögis naermas, ta oli neile isegi ise süüa teinud. Temast olid nad jäänud elutuppa veini jooma jäänud ja peale seda ei olnud ta neid näinud.

Ta haaras oma kaasa haaratud kotist telefoni ja valis oma ema numbri, kuid keegi ei vastanud. Sama lugu oli ta isa numbriga. Ainuke kellele ta veel helistada võis oli ta vend, kes oli eile õhtul kodust ära ühele peole jooksnud. Kuigi ta vend oli arvatavasti ennast eelmisest õhtust välja magamas, pidi ta helistama. Ainuke asi miks ta vanemad eelmisel õhtul veel kodust oleksid lahkunud, oleks olnud ta vend.

Peale kahte piiksu võttis keegi telefoni vastu. "Oskari telefon," kostis kellegi võõra hääl.

"Kus mu vend on?" oli kõik, mis ta vastas. Ta ei olnud oodanud, et keegi teine kõnele vastaks, kuid see ei tähendanud veel midagi.

"Kas te olete Deivi Kangro?" Võõras hääl tundus murelik. "Ma kardan, et mul on teile halbu uudiseid."

Ta ei vastanud kohe, ta lihtsalt ei osanud midagi öelda. Ta hingas sisse-välja ja suunas oma silmad perepildile, mis ta vanemate öökapil seisi. "Jah, ma olen Deivi. Ma kuulan."

"Ma ei tea, kas see on kõige õigem viis selle ütlemiseks. Kas te ütleksite mulle, kus te elate? Ma tuleksin ja räägiksin teiega näost näkku." Miski selle mehe hääle juures tekitas Deivis usaldust ja lummas teda, kuid ta keskendus liiga palju oma vanematele, et sellele suurt tähelepanu pöörata.

"Ei, ei, ei... Ma otsin oma vanemaid, nad olid veel eile õhtul kodus, kui ma magama läksin, kuid nad ei ole oma tuppa veel jõudnudki ja mu vend läks eile õhtupoolikul ka kodust minema..." Ta tegi pausi. Ta ei tahtnud öelda, mis tal peas tegelikult ringi käis, kuid midagi muud ei olnud öelda. "Ja ma kardan. Nad on lihtsalt kadunud ning ma ei tea, mida teha. Kas nendega juhtus midagi?"

Tekkis väike paus. Deivi näole tekkis murekurd. "Nagu ma ütleksin, ma arvan, et seda oleks parem näost-näkku öelda."

"Aga ma ei teagi ju, kes te olete." Ta hääl murdus poole sõna pealt. "Palun öelge välja, mis juhtus."

"Ma vihkan seda tööd vahepeal," kostis sosin telefonist. Siis mees köhatas ja jätkas. "Teie ema, isa ja vend surid autoõnnetuses Tammsaare teel eile öösel. Ma olen Reimo Kaus, ma olin esimesena sündmuskohal."

Samsungi telefon kukkus tal käest maha. Ta seisis oma vanemate toa uksel, suutmata midagi mõelda ega teha. Ta kuulis kaugustes, et keegi hüüab teda telefonist, kuid ta ei teinud midagi. Ta ei teadnud, kaua ta seal seisis, kuid ilma mõtlemata võttis ta mingi hetk ette teekonna kööki. Ta kallas endale klaasi apelsinimahla ja läks istus sellega diivanile, millel ta vanemad veel eelmisel õhtul istusid ja naersid. Ta ei võtnud oma klaasist lonksugi, vaid lihtsalt istus seal, vaadates kaminal olevat pilti. Ta ainult istus seal, ilma midagi nägemata ja kuulmata.

Ta kuulis kauguses ukse avanemist, kuid ta ei teinud sellest välja. Kui aga tema ette ilmus üks süsimustade juustega mehe nägu, kergitas ta esimest korda oma pead põlvedelt ja registreeris, mis välismaailmas toimub. See tundmatu mees põlvitas ta ees ja ei öelnud midagi. See oleks pidanud teda heidutama, kuid need sügavsinised silmad lihtsalt tekitasid temas usaldust. "Ma olen Reimo, sa rääkisid enne minuga."
Tüdruku silmist hakkasid lõpuks pisarad voolama. "Deivi," sosistas ta vastu. „Mis nendega juhtus?“ Ta ei teadnud, kas ta tahab seda tegelikult kuulda. Ta ei teadnud enam üldse, kas ta tahab elada. Kusagilt kaugelt jõudis ta pähe mõte, et äkki on see ikka üks väga lame nali, mille keegi on kokku pannud.
„Nad sõitsid parajasti siia poole, su isa oli roolis, ema istus kõrval ja su vend su ema selja taga. Nad ületasid parajasti üht ristmikku, kui üks roolijoodik neile kõrvalt sisse sõitis. Su ema ja vend hukkusid koheselt. Parameedikud üritasid veel su isa päästa, kuid ta suri teel haiglasse. Mul on väga kahju.“ Niipea kui läbi harjutatud sõnad mehe suust väljusid, tundis ta suurt koormat oma südamel.
Tüdruku näol voolasid tihedalt pisarad ja ta tõmbus kerra. Reimo tõusis ja istus tema kõrvale, tõmmates ta sooja kallistusse. Deivi vajus tema sooja kallistusse ja nuttis. Talle hakkas vähehaaval kohale jõudma, et ta ei näe enam kunagi oma vanemaid naermas ja oma venda nende peale karjumas. Enam kunagi ei veeda ta oma vennaga lihtsalt aega ja ei käi oma vanematega koos söömas. Enam kunagi ei räägi ta oma emaga poistest ja oma isaga rahast, enam kunagi ei lase ta oma vennal endale kanepit muretseda. Ta nuttis, kuni enam pisaraid ei jätkunud ja siis nuuksus veel edasi.

Vähehaaval hakkas talle kohale jõudma, et ta oli täiesti võhivõõra inimese pluusi läbimärjaks nutnud ja ma tõstis pead, et vaadata jälle neisse imeilusatesse silmadesse ja vabandust paluda. Nagu ta oleks teadnud täpselt, mida Deivi öelda tahtis, jõudis ta temast ette: "Sa ei pea vabandama, ma saan aru." Deivi üks suunurk suunas ennast hetkeks natuke üles poole ja ka Reimo naeratas talle hetkeks vastu. Siis tõmbus Deivi temast eemale, teadmata mida paremat teha. Ta ei oleks oodanud, et inimene, keda ta vaevu teab, teda niimoodi lohutaks.