II osa
Nähes tüdrukut, kellel ilmselgelt oli seniajani imeilus elu olnud, lihtsalt kokku vajumas ja nutmas, et suutnud ta midagi muud teha. Ilma eriti mõtlemata istus ta Deivi kõrvale ja kallistas teda nagu ta oleks teda juba aastaid tundnud. Ta teadis, et mõned aastad tagasi oleks ta seda sama soovinud, kuid tema soov ei täitunud. Kuid talle tundus, et see tüdruk lihtsalt vajab kedagi ning enam ei olnud tal kedagi. Ka temal voolasid mööda põske alla mõned pisarad, sest sellised momendid tõid ka temale tagasi ebameeldivaid mälestusi.
Nad istusid seal pool tundi, Reimo nägi kella seinal, kuid teda ei häirinud Deivi käitumine. Kui tüdruk pead tõstis, sai Reimo kohe aru, mida ta tunda võis. "Sa ei pea vabandama, ma saan aru." Miski Deivi juures paelus teda, ta ei saanud täpselt aru, mis see olla võis. Ta suured tumedad silmad ja tumepruunid pikad sirged juuksed kooskõlas ta tumeda nahaga andsid talle võluva aura ning Reimo kujutas hetkeks ette, mis tunne oleks oma huuled tema omadele asetada.
[i]Ma nägin teda täna esimest korda. Mida ma mõtlen?[/i] kutsus ta ennast korrale. Ta näole ilmus õrn naeratus, mis asendus vabandava ilmega, kui nad üksteisest eemale tõmbusid. Siis tuletas ta endale meelde, mille jaoks ta sinna üldse tulnud oli. Ta töötas politseis ja oli välja õppinud kriminaalmenetleja, kelle põhiala olid autoõnnetused. Olles hea väljaõppega, sai ta alati kõige raskemad liiklusõnnetused. Ta hingas sügavalt sisse, sest see osa oli seniajani tema töö juures alati kõige raskem olnud, kuid ta ei suutnud mitte segada oma tundeid töösse. "Kas on kedagi kellele veel helistada saaks?" küsis ta kõige kaastundlikumal toonil, mille ta luua suutis.
Ta nägi, kuidas tüdruku lõug uuesti värisema hakkas. Deivi ei suutnud midagi öelda ja selle asemel raputas pead. Reimo nägi, kuidas ta oli jälle kokku varisemise äärel ja otsustas midagi ette võtta. "Sa ju tead, et sa saad üle sellest?" lausus ta, oma käsi jälle talle ümber pannes. See tundus ainuõige liigutus sellises olukorras. "Sa ei ole esimene inimene, kes on oma perekonnast sellisel moel ilma jääb."
Ta vaatas kuidas tüdruk sügavalt sisse hingas ja maha rahuneda üritas. Lõpuks kuulis ta ka Deivi häält. "Ma tean. Lihtsalt... See tundub nii võimatu." Deivi sulges natukeseks silmad ja ta kulmud tõmbusid kortsu. Reimo teadis umbes, mis mõtted tal peas ringi võisid käia. Ta oli ju ometi kunagi sellise asja ise üle elanud.
Ta nägi vaimusilmas oma ema veel naeratavana ja noorena, nii nagu talle meeldis teda meelde tuletada. Mitte sellisena, nagu ta oli olnud oma elu lõpu päevil, nõrgana voodis pikali. Üheksaselt jäi ta ilma oma emast, ainukesest inimesest kes temast tõesti oli hoolinud. Seitsmeteiskümnesena, lõpetades üheteistkümnendat klassi, surid ootamatult autoõnnetuses ta isa ja vend ning rohkem perekonda tal ei olnud. Nüüd aastaid hiljem oli ta edukas ja talle meeldis ette kujutada, et ta vanemad oleksid ta üle uhked olnud. Arvatavasti ta ema olekski olnud, kuid ta isa mitte.. Kuid kõige rohkem tundis ta puudust oma kaks aastat nooremast vennast.
Deivi puudutas õrnalt tema kätt, mis tõi ta võpatades mälestustest välja. Ilmselt oli ta oma praeguse olukorra täielikult ära unustanud, aga see meenutas talle tugevalt teda ennast. Ta pomises vaikselt vabandused Deivile otsa vaatamata. Ükskõik mida tüdruk temast ka selles olukorras mõelnud ei oleks, see ei olnud tähtis. Mõni päev hiljem pidi tema töö seoses Deiviga otsa saama ja nad ei peaks enam kunagi kohtuma.
"Kas ma võin sulle kohvi või midagi pakkuda?" küsis tüdruk ta käest.
Teadmata mida paremat teha, noogutas ta. "Kohvi oleks väga hea."
Deivi lahkus kiirel sammul elutoast ja hakkas köögis askeldama. Mõnel korral kuulis Reimo kõrvaltoast nõude klirinat või kapi uste liikumist. Ta tõusis püsti ja vaatas toas ringi. Heleda kujundusega ruumis ei olnud märkigi millestki halvast. Kamina peal olevad fotod andsid ainult märku õnnelikust perest, ei millestki enamast. Oskamata seal ruumis midagi rohkemat teha, liikus ta vaikselt Deivile kööki järgi ja vaatas vaikides teda.
Tüdruk oli jäänud vaikseks ja vaatas üksisilmi toa aknast välja tagaaeda, kus valitses aastaajale omane rohelus. Ta oli ilus, seal ei olnud mingit küsimust. Reimo jaoks tundus ta kuidagi eriline, nagu oleks tema juures midagi maagilist. Toetudes ukseraamile imetles ta seda naist, kes selja tagant tundus täiesti rahulik olevat. Ta teadis, et tõenäoliselt Deivi rahuliku pinna all möllas torm või midagi taolist.
Veekannu podin tõi nad mõlemad oma mõtetest välja. Deivi raputas hetkeks pead ja tõmbas käega üle oma põse. Reimo vahetas jalga, millele ta toetus ja jälgis tüdruku liigutusi edasi. Siis ta köhatas vaikselt, andmaks märku, et ta oli Deiviga ühinenud. Lõpuks üritas ta endale jälle meelde tuletada, miks ta esimese asjana üldse siia oli tulnud.
"Deivi, kas sul on keegi hea sõber või sõbranna, kelle sa siia kutsuda saaksid? Ma tean omast kogemusest, et sellist asja on üksinda kõige hullem üle elada."
[i]Omast kogemusest? Miks ma selliseid vihjeid andma pean? Kurat![/i] Deivi pööras üllatunud näo tema poole, mis peale Reimo oma pilgu maha pööras ja vastust ootas. Ta võis tunduda Deivile rahulikuna, kuid sees põles tas raev enda vastu. Ta suutis vahepeal öelda välja asju, mida ta ei tahtnud, et keegi tema kohta teaks. Ta lihtsalt südamest lootis, et Deivi jätab selle teema puutumata ja vastab ta küsimusele, selgitamine oleks olnud liiga valus.
Deivi naeratas õrnalt. "Mul ei ole kedagi, kellele ma kõigest räägiksin."
Ta ei oleks oodanud sellist vastust tüdrukult, kes tundus täiesti perfektse eluga olevat. Juba oma välimuse tõttu oleks Reimo arvanud, et tal on mitmeid häid sõpru, kuid ju olid nad ka selles suhtes sarnased. Ka temal ei olnud ühtegi lähedast sõpra, tegelikult olid tal lihtsalt tuttavad, mitte kedagi muud. Talle tundus, et Deivil ja tal võis olla väga palju ühist.
