Sa pead elama! II

II osa


Nähes tüdrukut, kellel ilmselgelt oli seniajani imeilus elu olnud, lihtsalt kokku vajumas ja nutmas, et suutnud ta midagi muud teha. Ilma eriti mõtlemata istus ta Deivi kõrvale ja kallistas teda nagu ta oleks teda juba aastaid tundnud. Ta teadis, et mõned aastad tagasi oleks ta seda sama soovinud, kuid tema soov ei täitunud. Kuid talle tundus, et see tüdruk lihtsalt vajab kedagi ning enam ei olnud tal kedagi. Ka temal voolasid mööda põske alla mõned pisarad, sest sellised momendid tõid ka temale tagasi ebameeldivaid mälestusi.

Nad istusid seal pool tundi, Reimo nägi kella seinal, kuid teda ei häirinud Deivi käitumine. Kui tüdruk pead tõstis, sai Reimo kohe aru, mida ta tunda võis. "Sa ei pea vabandama, ma saan aru." Miski Deivi juures paelus teda, ta ei saanud täpselt aru, mis see olla võis. Ta suured tumedad silmad ja tumepruunid pikad sirged juuksed kooskõlas ta tumeda nahaga andsid talle võluva aura ning Reimo kujutas hetkeks ette, mis tunne oleks oma huuled tema omadele asetada.

[i]Ma nägin teda täna esimest korda. Mida ma mõtlen?[/i] kutsus ta ennast korrale. Ta näole ilmus õrn naeratus, mis asendus vabandava ilmega, kui nad üksteisest eemale tõmbusid. Siis tuletas ta endale meelde, mille jaoks ta sinna üldse tulnud oli. Ta töötas politseis ja oli välja õppinud kriminaalmenetleja, kelle põhiala olid autoõnnetused. Olles hea väljaõppega, sai ta alati kõige raskemad liiklusõnnetused. Ta hingas sügavalt sisse, sest see osa oli seniajani tema töö juures alati kõige raskem olnud, kuid ta ei suutnud mitte segada oma tundeid töösse. "Kas on kedagi kellele veel helistada saaks?" küsis ta kõige kaastundlikumal toonil, mille ta luua suutis.

Ta nägi, kuidas tüdruku lõug uuesti värisema hakkas. Deivi ei suutnud midagi öelda ja selle asemel raputas pead. Reimo nägi, kuidas ta oli jälle kokku varisemise äärel ja otsustas midagi ette võtta. "Sa ju tead, et sa saad üle sellest?" lausus ta, oma käsi jälle talle ümber pannes. See tundus ainuõige liigutus sellises olukorras. "Sa ei ole esimene inimene, kes on oma perekonnast sellisel moel ilma jääb."

Ta vaatas kuidas tüdruk sügavalt sisse hingas ja maha rahuneda üritas. Lõpuks kuulis ta ka Deivi häält. "Ma tean. Lihtsalt... See tundub nii võimatu." Deivi sulges natukeseks silmad ja ta kulmud tõmbusid kortsu. Reimo teadis umbes, mis mõtted tal peas ringi võisid käia. Ta oli ju ometi kunagi sellise asja ise üle elanud.

Ta nägi vaimusilmas oma ema veel naeratavana ja noorena, nii nagu talle meeldis teda meelde tuletada. Mitte sellisena, nagu ta oli olnud oma elu lõpu päevil, nõrgana voodis pikali. Üheksaselt jäi ta ilma oma emast, ainukesest inimesest kes temast tõesti oli hoolinud. Seitsmeteiskümnesena, lõpetades üheteistkümnendat klassi, surid ootamatult autoõnnetuses ta isa ja vend ning rohkem perekonda tal ei olnud. Nüüd aastaid hiljem oli ta edukas ja talle meeldis ette kujutada, et ta vanemad oleksid ta üle uhked olnud. Arvatavasti ta ema olekski olnud, kuid ta isa mitte.. Kuid kõige rohkem tundis ta puudust oma kaks aastat nooremast vennast.

Deivi puudutas õrnalt tema kätt, mis tõi ta võpatades mälestustest välja. Ilmselt oli ta oma praeguse olukorra täielikult ära unustanud, aga see meenutas talle tugevalt teda ennast. Ta pomises vaikselt vabandused Deivile otsa vaatamata. Ükskõik mida tüdruk temast ka selles olukorras mõelnud ei oleks, see ei olnud tähtis. Mõni päev hiljem pidi tema töö seoses Deiviga otsa saama ja nad ei peaks enam kunagi kohtuma.

"Kas ma võin sulle kohvi või midagi pakkuda?" küsis tüdruk ta käest.

Teadmata mida paremat teha, noogutas ta. "Kohvi oleks väga hea."

Deivi lahkus kiirel sammul elutoast ja hakkas köögis askeldama. Mõnel korral kuulis Reimo kõrvaltoast nõude klirinat või kapi uste liikumist. Ta tõusis püsti ja vaatas toas ringi. Heleda kujundusega ruumis ei olnud märkigi millestki halvast. Kamina peal olevad fotod andsid ainult märku õnnelikust perest, ei millestki enamast. Oskamata seal ruumis midagi rohkemat teha, liikus ta vaikselt Deivile kööki järgi ja vaatas vaikides teda.

Tüdruk oli jäänud vaikseks ja vaatas üksisilmi toa aknast välja tagaaeda, kus valitses aastaajale omane rohelus. Ta oli ilus, seal ei olnud mingit küsimust. Reimo jaoks tundus ta kuidagi eriline, nagu oleks tema juures midagi maagilist. Toetudes ukseraamile imetles ta seda naist, kes selja tagant tundus täiesti rahulik olevat. Ta teadis, et tõenäoliselt Deivi rahuliku pinna all möllas torm või midagi taolist.

Veekannu podin tõi nad mõlemad oma mõtetest välja. Deivi raputas hetkeks pead ja tõmbas käega üle oma põse. Reimo vahetas jalga, millele ta toetus ja jälgis tüdruku liigutusi edasi. Siis ta köhatas vaikselt, andmaks märku, et ta oli Deiviga ühinenud. Lõpuks üritas ta endale jälle meelde tuletada, miks ta esimese asjana üldse siia oli tulnud.

"Deivi, kas sul on keegi hea sõber või sõbranna, kelle sa siia kutsuda saaksid? Ma tean omast kogemusest, et sellist asja on üksinda kõige hullem üle elada."

[i]Omast kogemusest? Miks ma selliseid vihjeid andma pean? Kurat![/i] Deivi pööras üllatunud näo tema poole, mis peale Reimo oma pilgu maha pööras ja vastust ootas. Ta võis tunduda Deivile rahulikuna, kuid sees põles tas raev enda vastu. Ta suutis vahepeal öelda välja asju, mida ta ei tahtnud, et keegi tema kohta teaks. Ta lihtsalt südamest lootis, et Deivi jätab selle teema puutumata ja vastab ta küsimusele, selgitamine oleks olnud liiga valus.

Deivi naeratas õrnalt. "Mul ei ole kedagi, kellele ma kõigest räägiksin."

Ta ei oleks oodanud sellist vastust tüdrukult, kes tundus täiesti perfektse eluga olevat. Juba oma välimuse tõttu oleks Reimo arvanud, et tal on mitmeid häid sõpru, kuid ju olid nad ka selles suhtes sarnased. Ka temal ei olnud ühtegi lähedast sõpra, tegelikult olid tal lihtsalt tuttavad, mitte kedagi muud. Talle tundus, et Deivil ja tal võis olla väga palju ühist.

Sa pead elama!

I osa

Kui ta hommikul üles ärkas, ei tundunud mitte miski teistmoodi. Tagant järgi mõeldes tundus talle, et võib-olla oli ikkagi midagi valesti olnud, sest erinevalt tavalisest ta süda tagus terve hommiku. Köögis vaikuses endale kohvi kallates suutis ta mõelda ainult eilsele päevale ja inimesele, kellega ta kohtunud oli. Talle ei tundunud imelik, et ühtegi inimest ei saabunud sinna tuppa sel hommikul, kui iga teine hommik oli erinev olnud. Väljas paistis ju päike ja tal oli inimesi, kes teda loodetavasti koolis ootasid.
Kuid kui ta hakkas uksest välja astuma, jõudis talle kohale, et ta ei olnud absoluutselt ühtegi hingelist veel sel hommikul näinud. Ta oli küll kooli hiljaks jäämas, kuid ta jooksis teisele korrusele vanemate tuppa. Voodi oli tehtud täpselt sama moodi nagu eelmisel õhtul. Tuba oli üleüldse täpselt samasugune nagu eelmisel õhtul. Kuid täiesti kindlalt oli ta näinud oma vanemaid eelmisel õhtul kahekesi köögis naermas, ta oli neile isegi ise süüa teinud. Temast olid nad jäänud elutuppa veini jooma jäänud ja peale seda ei olnud ta neid näinud.

Ta haaras oma kaasa haaratud kotist telefoni ja valis oma ema numbri, kuid keegi ei vastanud. Sama lugu oli ta isa numbriga. Ainuke kellele ta veel helistada võis oli ta vend, kes oli eile õhtul kodust ära ühele peole jooksnud. Kuigi ta vend oli arvatavasti ennast eelmisest õhtust välja magamas, pidi ta helistama. Ainuke asi miks ta vanemad eelmisel õhtul veel kodust oleksid lahkunud, oleks olnud ta vend.

Peale kahte piiksu võttis keegi telefoni vastu. "Oskari telefon," kostis kellegi võõra hääl.

"Kus mu vend on?" oli kõik, mis ta vastas. Ta ei olnud oodanud, et keegi teine kõnele vastaks, kuid see ei tähendanud veel midagi.

"Kas te olete Deivi Kangro?" Võõras hääl tundus murelik. "Ma kardan, et mul on teile halbu uudiseid."

Ta ei vastanud kohe, ta lihtsalt ei osanud midagi öelda. Ta hingas sisse-välja ja suunas oma silmad perepildile, mis ta vanemate öökapil seisi. "Jah, ma olen Deivi. Ma kuulan."

"Ma ei tea, kas see on kõige õigem viis selle ütlemiseks. Kas te ütleksite mulle, kus te elate? Ma tuleksin ja räägiksin teiega näost näkku." Miski selle mehe hääle juures tekitas Deivis usaldust ja lummas teda, kuid ta keskendus liiga palju oma vanematele, et sellele suurt tähelepanu pöörata.

"Ei, ei, ei... Ma otsin oma vanemaid, nad olid veel eile õhtul kodus, kui ma magama läksin, kuid nad ei ole oma tuppa veel jõudnudki ja mu vend läks eile õhtupoolikul ka kodust minema..." Ta tegi pausi. Ta ei tahtnud öelda, mis tal peas tegelikult ringi käis, kuid midagi muud ei olnud öelda. "Ja ma kardan. Nad on lihtsalt kadunud ning ma ei tea, mida teha. Kas nendega juhtus midagi?"

Tekkis väike paus. Deivi näole tekkis murekurd. "Nagu ma ütleksin, ma arvan, et seda oleks parem näost-näkku öelda."

"Aga ma ei teagi ju, kes te olete." Ta hääl murdus poole sõna pealt. "Palun öelge välja, mis juhtus."

"Ma vihkan seda tööd vahepeal," kostis sosin telefonist. Siis mees köhatas ja jätkas. "Teie ema, isa ja vend surid autoõnnetuses Tammsaare teel eile öösel. Ma olen Reimo Kaus, ma olin esimesena sündmuskohal."

Samsungi telefon kukkus tal käest maha. Ta seisis oma vanemate toa uksel, suutmata midagi mõelda ega teha. Ta kuulis kaugustes, et keegi hüüab teda telefonist, kuid ta ei teinud midagi. Ta ei teadnud, kaua ta seal seisis, kuid ilma mõtlemata võttis ta mingi hetk ette teekonna kööki. Ta kallas endale klaasi apelsinimahla ja läks istus sellega diivanile, millel ta vanemad veel eelmisel õhtul istusid ja naersid. Ta ei võtnud oma klaasist lonksugi, vaid lihtsalt istus seal, vaadates kaminal olevat pilti. Ta ainult istus seal, ilma midagi nägemata ja kuulmata.

Ta kuulis kauguses ukse avanemist, kuid ta ei teinud sellest välja. Kui aga tema ette ilmus üks süsimustade juustega mehe nägu, kergitas ta esimest korda oma pead põlvedelt ja registreeris, mis välismaailmas toimub. See tundmatu mees põlvitas ta ees ja ei öelnud midagi. See oleks pidanud teda heidutama, kuid need sügavsinised silmad lihtsalt tekitasid temas usaldust. "Ma olen Reimo, sa rääkisid enne minuga."
Tüdruku silmist hakkasid lõpuks pisarad voolama. "Deivi," sosistas ta vastu. „Mis nendega juhtus?“ Ta ei teadnud, kas ta tahab seda tegelikult kuulda. Ta ei teadnud enam üldse, kas ta tahab elada. Kusagilt kaugelt jõudis ta pähe mõte, et äkki on see ikka üks väga lame nali, mille keegi on kokku pannud.
„Nad sõitsid parajasti siia poole, su isa oli roolis, ema istus kõrval ja su vend su ema selja taga. Nad ületasid parajasti üht ristmikku, kui üks roolijoodik neile kõrvalt sisse sõitis. Su ema ja vend hukkusid koheselt. Parameedikud üritasid veel su isa päästa, kuid ta suri teel haiglasse. Mul on väga kahju.“ Niipea kui läbi harjutatud sõnad mehe suust väljusid, tundis ta suurt koormat oma südamel.
Tüdruku näol voolasid tihedalt pisarad ja ta tõmbus kerra. Reimo tõusis ja istus tema kõrvale, tõmmates ta sooja kallistusse. Deivi vajus tema sooja kallistusse ja nuttis. Talle hakkas vähehaaval kohale jõudma, et ta ei näe enam kunagi oma vanemaid naermas ja oma venda nende peale karjumas. Enam kunagi ei veeda ta oma vennaga lihtsalt aega ja ei käi oma vanematega koos söömas. Enam kunagi ei räägi ta oma emaga poistest ja oma isaga rahast, enam kunagi ei lase ta oma vennal endale kanepit muretseda. Ta nuttis, kuni enam pisaraid ei jätkunud ja siis nuuksus veel edasi.

Vähehaaval hakkas talle kohale jõudma, et ta oli täiesti võhivõõra inimese pluusi läbimärjaks nutnud ja ma tõstis pead, et vaadata jälle neisse imeilusatesse silmadesse ja vabandust paluda. Nagu ta oleks teadnud täpselt, mida Deivi öelda tahtis, jõudis ta temast ette: "Sa ei pea vabandama, ma saan aru." Deivi üks suunurk suunas ennast hetkeks natuke üles poole ja ka Reimo naeratas talle hetkeks vastu. Siis tõmbus Deivi temast eemale, teadmata mida paremat teha. Ta ei oleks oodanud, et inimene, keda ta vaevu teab, teda niimoodi lohutaks.