Doleore

Üks jutt, mida ma tahan jätkata. Muide, ma vahetasin pealkirja, enne oli pealkirjaks Ella. Sellel oli ka proloog, aga see polnud eriti hea ja ma ei lisanud seda siia. :D

Ella - 1. peatükk




Pagan võtku seda ilma, mõtles Ella vahet pidamata. Töö tegemiseks võiks ju ometi ilm paremaks muutuda, eriti veel kui tööd tehakse väljas. Päike paistis talle lagipähe ja selle päeva jooksul polnud teda paitanud veel ükski tuuleiil. Varem oli olnud mingigi lohutus vesi, kus ta pesu pesi, mis oli toodud kaevust ja päeva alguses veel jahe olnud, kuid nüüd oli see väljas seistes soojaks läinud ja pesu pestes nii mustaks saanud, et Ella tundis seda vaadates ainult tülgastust.




Üle pika aja tegi ta pausi ja vaatas ringi. Nende maja ees pesu pestes võis ta nähe kõike, mis tänaval toimus. Enamuse ajast toimus seal valjuhäälne kauplemine, kuid vahepeal liikus ta kodu eest mööda pikk sõjameeste kolonn. Alati kui see juhtus jättis Ella pesu sinna paika ja vaatas neid kõiki. Päeva jooksul olid möödunud temast paljud ta tuttavad, et minna sõtta, kuid keegi ei teadnud täpselt kuhu ja miks nad sõtta lähevad.




Ta ohkas vaikselt ja jätkas siis oma tööga. Kõik need inimesed, mõtles ta ja vaatas meestele järgi. Ma võin kihla vedada, et nad surevad seal. Nad ei teagi, miks nad sõtta lähevad. Neile on öeldud, et see on üllas eesmärk, kuid on see? Ella küüris pesu edasi ja vaatas siis uuesti tänavale, nüüd jälle kauplevaid inimesi täis. Selle päeva hommikul möödus tast ka ta austaja, Tray Smith, ning hüüdis talle: "Me lähme sõtta ja ma toon sulle meie vastastelt tagasi ilusaid kleite ja moodsaid kübaraid. Peale sõda ei tunne sa mitte millestki puudust." Kuid Ella teadis, et ta ei pruugi peale sõda enam tagasi tulla ja Ella lihtsalt ei suutnud sellele mõelda. Sõjas kaotavad paljud elu.




"Ella!" tuli ukse pealt hüüe, mis pärines ta emalt Iriselt. "Kui sul pesu pestud saab, ole hea ja käi postkontoris ära. Mine vaata, kas Geraldilt või Tomilt kirja on. Nad on juba nädala ära olnud ja ma ei jaksa enam ise iga päev postkontoris käia."




Ella vaatas tüdinult ema poole. Tegelikult polnud vaja postkontoris üldse käia, aga ema tahtis posti võimalikult kiiresti kätte saada, kuna posti veeti laiali ainult kord nädalas. "Ema, täna tuuakse post koju," lausus ta talle tüdinult ja pöördus uuesti oma töö juurde.




"Aga mine ikkagi. Kas sa ei taha siis kodust natukeseks välja saada?" Iris vaatas kulmu kergitades tema poole.




Ella vaatas uuesti tema poole ja ohkas. Ema jutul oli tõepõhi all. "No, ma siis lähen," vastas ta ja piilus ema nägu. Sellest võis kohe välja lugeda, mida ta teha võis. "Kas ma võin kohe minna? Ma olen tööst nii tüdinud. Palun? Daavet võiks pesu ise ka pesta, ta on selleks piisavalt vana ja siin ei ole väga palju pesu alles."




Iris vaatas oma peaaegu et täiskasvanud tütart hindavalt ja ütles siis: "Okei, mine siis kohe. Aga pane mingi teine kleit selga. Sellega ei kõlba tänavale minna.




Ella naeratas ja viskas hetkel käes oleva pesu vette ning läks tuppa. Ta siirdus oma tuppa ning otsis kapist välja ühe oma parimatest kleitidest ja pani selle selga. Ta vaatas, et kübar tal peas oleks ilus ja korralik ning läks siis uuesti alla elutuppa ja näitas emale, et on korralikult riides. Siis lahkus ta majast ja suundus postkontori poole.

2. peatükk



Ta liikus rahulikult mööda tänavat ja jäi pidevalt seisma, kui keegi kaupmees teda ostma proovis panna, kuid kuna tal ei olnud palju raha kaasas ei ostnud ta midagi. Teel postkontorisse oli võimalik natuke lõigata ja liikuda läbi väikese põiktänava ja ühe maja, et jõuda otse postkontori ette. Ta jäi hetkeks seisma, vaatas et keegi teda ei jägiks ja astus siis põiktänavasse. Temasugusel noorel naisterahval ei olnud sünnis üldse vaadata sellise põiktänava poolegi. Tavaliselt oli selline põiktänav inimestsest tühi, kuid mõnel üksikul korral oli seal paar meesterahvast alkoholipudel käes. See oli üks nendest kordadest.



Ella astus julgelt edasi, et jõuda põiktänava lõppu ja suunduda siis ühe tagaukse poole. Ta tee peatas aga üks täiesti purupurjus mees, küsides sellisel kukununnutaval toonil: "Ja mida teie, väike missi, siin teete? See koht ei ole teile sobiv, ju. Olete te ju väike missi?"



Ella vaatas meest, teades, et ta silmadest peegeldub kabuhirm. Ta lükkas mehe käe oma rinnalt ja ütles: "Ma läheksin nüüd edasi."



Mees vaatas korra oma sõprade poole, kes olid seda kõike huviga jälginud ja hakkasid nüüd Ella poole liikuma, ning võttis talt käega kõri ümbert kinni. "Minuga ei olda ülbe. Said aru?"



"Reshi, jäta ta rahule. Ta pole sulle midagi teinud." Hääl tuli kusagilt kaugemalt ja suhteliselt vaikselt, kuid mehe, keda nüüd oli nimetatud Reshiks, haare lõdvenes ja Ella sai jälle hingata. Ta köhis korra ja vajus kükakile, kuid samas kuulas käivasolevat karjumist.



"Demian, pagan küll. Mis sul viga on? See on minuasi keda ma piinan ja keda ma ei piina. Mis sul sellest on?" Reshi pöördus ja vaatas mehe, keda ta Demianiks kutsunud oli, poole, kes nüüd oli varjust välja astunud.



"Ma ütlen sulle uuesti. Ta ei ole sulle midagi teinud ja sa jätad ta nüüd rahule. Kas sa ei saa must aru?" Demiani häälde oli tekkinud midagi, mis pani Reshi teda kuulama ja käsku täitma.



"Okei, ma jätan ta rahule, kuid sa oled mulle kellegi sarnase sees. Ma tahan ka lõbutseda." Reshi pöördus jälle Ella poole, võtis köhival kogul kratist kinni ja tõukas ta Demiani poole. "Mine nüüd, mina sind ei saa, kuid ega Demian palju parem ei ole." Ning hakkas siis kõva häälega naerma.



Ella tõstis pea ja vaatas Demianile otsa, kuid noormees ei vaadanud teda. Ta silmad olid maas ning ta võttis Ellal käe alt kinni ja viis ta jälle põiktänavast välja.

3. peatükk




"Kuhu sa lähed?" küsis Demian mõne aja pärast, häälest kadunud ähvardav toon. Ellale tundus see isegi sõbralik, kuid ta ei olnud sellegipoolest kindel, kas võib teda usaldada.




"Eem... postkontorisse..." Ella ei suutnud oma hääle värisemist varjata ja hingas korra sügavalt sisse, et ennast koguda.




"Ma saadan su sinna siis." Ella pani tähele, et Demian sinatas teda ning seegi ei olnud sünnis. "Kui ma küsida võin, siis miks minna postkontorisse nii hästi riietatult?"




"See ei ole sünnis," vastas Ella ja vaatas mehe poole. "Ma loodan, et te saate must aru."




"Ei ole vaja mind sinatada." Mees vaatas teda külma pilguga. "Ma ei poolda selliseid viisakusavaldusi."




Nad olid pikka aega vait ning Ella ei tahtnudki midagi öelda. Demian tundus olevat sõbralik, kuid otsekohene inimene, kellele ei meeldi eriti suhelda. Ta rääkis kõike kuidagi rõhutatult, nagu ta ei tahaks midagi öelda. Aja möödudes jõudsid nad postkontori ette.




"Ma polegi su nime veel küsinud," lausus Demian küsivalt. Ta silmadest peegeldus siiras uudishimu, kui ta Ella poole pöördus.




"Ma olen Ella Elodin, kuid teie võite kutsuda... vabandust, sina võid mind kutsuda miss Ellaks." Ta rõhutas meelega sõna sina ja pöördus ukse poole, et sisse astuda. Demian vaatas, kuni ta sisse astus ja pöördus siis minekule. Ta teadis kus elavad Elodinid ja missugune nende maine on. Temajaoks oli see täpselt sobiv.




Ella küsis tüsedalt postkontori juhatajalt kirja, kuid seda ei olnud. "Postiljon läks juba teele, küll ta õhtuks teile jõuab, kuigi ma ei usu, et tal teile kirja on," ütles juhataja. Ella ohkas vaikselt ja astus uuesti uksest välja. Ta lootis seal Demiani näha, kuid ta lootused luhtusid.




***




Ella istus elutoas, kuulatades. Ta ootas Demiani, keda ta nüüd pidi kutsuma mr. Dowen'iks. Pärast seda päeva, kui ta oli Demiani ja Reshiga kokku puutuma, oli Demian temaga alguses tänaval pidevalt kokku põrganud ja siis oli hakanud talle juba visiite tegema.




Ellale meeldis Demian. Ta oli selline vaikne, kuid ettevõtlik inimene, või vähemasti jättis sellise mulje. Ta meeldis Ellale ja sellest talle piisas. Demian oli tema jaoks sobiv ning ilusa välimusega ka, kuna Ella kujutelmades oli ta perfektne abikaasa alati tumeda peaga, siniste silmadega ja lühemat kasvu nagu Ellagi. Selline oli Demian ja ta isiksusele ei vaevunud ta mõtlemagi.




Kuuldes koputust uksele tõstis Ella pea ja vaatas ukse poole, kuhu suunas nende ainus teenija juba liikus. Ella manas näole rõõmsa ilme ja suunas oma pilgu raamatule, mida ta käes hoidis. Kui ta kuulis ust avanevat ja kedagi sisse astuvat, pani ta raamatu ära ja tõusis püsti, vaadates ukse poole.




Demiani näost ei võinud välja lugeda ühtegi tunnet, kuid Ella oli sellega ära harjunud. Ta oli juba ammu tähele pannud, et mehe näost ei loe kunagi midagi välja, kui siis ainult mõnel hetkel kui Demiani silmis just nagu välgatas miski. Nagu juba öeldud, oli Ella sellega juba harjunud ja ei pidanud seda millekski.




Mees tervitas teda ja istus siis ilma midagi ütlemata. Ta vaatas nende teenija poole, näol käskiv ilme ning Adelé sai märguandest aru ja astus ruumist välja, sulgedes ukse enda järel. Demiani pilk suundus jälle Ella poole, kuid Ella ei lugenud sellest midagi välja ning istus.




"Ella, ma lähen otse asja juurde." Demiani häälest oli kuulda pinget, mida seal varem ei olnud. "Ella, kas sa oleksid nii hea ja tuleksid minuga täna linnast välja. Ma tahan sulle midagi rääkida, sulle midagi näidata ja sinult midagi küsida, kuid ma ei saa sult seda küsida enne, kui ma olen sulle rääkinud oma loo ja sulle näidanud midagi, mis käib minuga kõikjal kaasas. Kas sa tuled minuga kaasa?"




Ellale ei jõudnud alguses kohale, et Demian ei tahtnudki teda naiseks paluda vaid tahtis talle midagi näidata ja alles siis küsida.




"Sinuga kaasa?" küsis ta, hääles ebakindluse noot.




"Jah, minuga kaasa." Demiani hääles püsisi pinge, kuid Ella ei lugenud ta näost midagi välja.




Ella hingas sügavalt sisse ja vastas: "Jah, ma tulen sinuga kaasa, kuid ma pean enne küsima, kui kaugele me lähme?"




"Me lähme linnast välja, metsa," vastas Demian ja ta häälest oli lõpuks omet kuulda mingit tunnet. Ta häälest oli kuulda armastust.

Rockfortid

Nii palju, kui seda siiamaani valmis on. Kommentaarid oodatud. (:

1. osa

Tühjus. Lõputu tühjus valitses mu meeltes. Ma lihtalt ei suutnud millestki mõelda. Ainuke asi mida ma enda peas korrutasin oli sõna tühjus.
Tühjus, tühjus, tühjus, tühjus…
Vähehaaval hakkasin ma ka ümbritsevat tajuma. See muutis mu meeled natuke teravamaks. Mu mõtetes ei valitsenud enam tühjus, vaid sinna tekkis ettekujutus paigast, kus ma arvasin ennast olevat. Mulle tekkis silmade ette kujutlus lehtpuumetsast, mis oli nii tihe, et taevast ei olnud näha. See oli nagu unenägu.
Kujutluspildis lamasin ma selili maas ühe pikali kukkunud ja sammaldunud puu kõrval ning mulle isegi tundus, et ma kuulsin linnulaulu, kuid selle lõpetas laks vastu mu põske.
„Üles!“ karjus mehehääl mu lähedal. „Mis sa arvad, et sa võid teeselda magamist minu juuresolekul?“
Ma avasin silmad ja panin need kohe uuesti kinni, et mitte jõuda tagasi reaalsusesse, kuna see erines mu kujutluspildist märgatavalt. Miski lajatas mulle seekord vastu teist põske ning ma tundsin selles ära käe.
„Sa ütlesid, et ma ärkaks,“ laususin seekord mina võimalikult ükskõikselt, ikka silmad kinni. „Järelikult sa arvasid, et ma magasin ja et ma ei teeselnud.“
Ta urises midagi doomuni keeles ning ma kuulsin piitsa vihinat. Ma pigistasin huuled tugevalt kokku, et mitte karjuma hakata, kui piits mulle vastu selga lajatas, samal ajal kuuldes mehe võigast naeru.
„Kas sa kavatsed mulle midagi rääkida ka või lasen ma sul natuke piinelda, enne kui sa rääkima hakkad? Sa ju ometi mäletad meie viimast kohtumist Menlockis või mis?“ Mees naeris jälle rämedalt.
„Ohjaa... minu mäletamist mööda jäid sa minust puu otsa ilma püksteta rippuma. Kas proovime uuesti?“
Ma kuulsin riide kahinat ja peaaegu kohepeale seda piitsa vihinat. Piits laksatas vastu mu paljaks kistud selga ning mu suust pääses valla vaikne karjatus.
„Ma küsisin, kas sa räägid mulle midagi kasulikku?“
„Sõltub kui kasulikuks pead sa asjaolu, et ma hakkan tõesti rääkima. Ainuke küsimus on see, kui kasulikku juttu ma suust välja ajan.“
„Nii, ma küsin sult ainult korra. Millal te rünnakule asute?“
„Kes meie?“
„Reftforkid muidugi, kes siis veel?“ Oli kuulda, et ta paisus vihast.
„Pole sellisest rahvast midagi kuulnud,“ kinnitasin ma rahulikult.
„Nüüd ei vastuta enam mina selle eest, mis juhtuma hakkab. Den, tee temaga mis tahad, aga ära teda veel ära vägista. Seda tahan mina teha.“ Ta hakkas järjekordselt rämeda häälega naerma ja ma kuulsin, kuidas ta ruumist väljus.
Ma lasin kuuldavale vaikse ohke, kuid jäin paigale oma saatust ootama. Lõpuks avasin ma uuesti silmad ja uurisin tuba.
Mu käed olid mu kohal kinni seotud ja ma rippusin mingi konksu otsas. Mul oli särk seljas, kuid see oli arvatavasti tagant lõhki käristatud. Pükse mul ei olnud, kuid särk varjas ära kõiks mis varjata oli. Tuba, kus ma asetsesin, oli hämaralt valgustatud. Ruumi seinad olid kivist ja halliks värvitud.
Mu ees olev võimas valgusti oli suunatud mulle ja selle taga seisis keegi. Ma ei näinud ta nägu, kuna see asetses varjus. Ta tegeles selle valgustiga ja see lahvatas põlema, mille tõttu ma silmad hetkeks kinni pigistasin.
Kui ma need uuesti avasin, seisis see mees mu ees ja vaatas mind hindavalt. Siis astus ta mulle ligi ja lõi mu oimetuks.

Silmi avades lamasin ma juba mingil kõval metallist operatsioonilaual selili. Mu käed ja jalad olid kõvasti aseme külge kinnitatud ümber mu keskkoha ja kaela oli kinnitatud nahkriba, mis ei lasknud mul midagi, peale pea, liigutada. Mulle oli suhu topitud mingit sorti kangas, et ma ei saaks karjuda. Ma pöörasin pea kõrvale ja nägin ust, mis samal hetkel avanes ja kust astusid sisse kaks meest. Üks neist kandis väikest kasti, mis rappus tal käes.
Ma sülitasin riidetüki välja, tehes selle juures võimalikult palju häält, et neile teada anda, et ma olen üleval.
„Väga hea, sa oled üleval. Siis sa näed seda kõike ja tunned seda samuti.“ Kommentaar tuli varjulisest nurgast, kust nüüd astus välja vanemat sorti lühem naine. „Seda asja kutsutakse vankolemiks ja ta saadab välja asukohasignaale, täpsemalt koordinaate, mille saame kätte meie siinses baasis. Kui sa üritad põgeneda, saame me su kätte tänu sellele väiksele olendile, kelle me peidame su kõhu kõige sügavamatesse soppidesse ja kust teda enam välja ei saa, sest ta kinnitub ühe su suurema veresoone külge. Ta kinnitub sinna külge täpselt nii, et kui ta välja võtta, siis tirib ta selle soone puruks, põhjustades sellise sisemise verejooksu, mida pole võimalik lõpetada. Noh, siis on võimalik lõpetada muidugi, kui sa tahad ilma jääda kogu oma alumisest osast.“
Ma olin arvestanud sellega, et ma pean selle ise endast välja tõmbama peale operatsiooni, kuid nüüd leidsin ma, et see jääb arvatavasti ära. Võimalikuks variandiks sai ainult kas olendi tapmine ja ta minu sisse jätmine või selle baasi hävitamine. Mulle meeldis pigem teine variant.
Mees, kes ei kandnud seda väikest kasti, mis sisaldas vankolemit, astus minu juurde ja võttis lahti mu kaela ja ülakeha hoidva nahkpaela ja tõstis mu pead. Siis asetas ta sinna alla ühe metallplatvormi ja asetas mu pea sellele. Tänu sellele nägin ma nüüd väga selgelt oma kõhtu ja naba. Sellel momendil oli varjatud ainult mu jalgevahe ja ülakeha oli täiesti paljastatud, mis arvatavasti tekitas meestele ruumis külmavärinad.
Mees asetas ümber mu kaela mingit sorti uue asja, mida ma pelgalt puudutamise läbi ära ei tundnud.
„Igakord kui sa pea ära pöörad või silmad kinni paned või ei vaata oma kõhu poole, tõmbub rihm su kaela ümber väiksemaks sind kägistades. Kui sa aga ära sured, saame me su ninast sisse lasta olendi, kes loeb su mälust välja kõik vajaliku su rahva leidmiseks. Kui sa tahad, võin ma sulle teda näidata.“ Naine naeris pilkavalt ja võttis uuesti riidetüki, mille ma enne olin välja sülitanud ja toppis selle mulle raevukalt suhu. Siis ta noogutas ja mees, kes oli enne mu pea ja kaelaga tegelenud, asus tööle.
Ta võttis veel ühe nahkriba ja tõmbas selle risti üle mu ülakeha, rindade alt ja kinnitas selle operatsioonilaua külge nii, et ta laskis mul vaevalt hingamiseks liigutada. Siis tõmbas ta alumise nahkriba sama tugevalt kinni. Mees vaatas korra selle lühema naise poole, kes noogutas, ja vaatas siis lauale, kus asetses rappuv kast ja noogutas. Noorem meesterahvas, kes enne oli toonud kasti sisse, tõi mehele noa ja asus siis kasti juurde. Mees võttis noa ja vaatas mulle otsa, endal irve näol. Siis lõikas ta mu naba alla pika ja sügava sisselõike. Ma karjatasin summutatult ja sulgesin hetkeks silmad, kuid tundsin, et nöör mu kaela ümber hakkas kokku tõmbuma ja avasin siis kiiresti silmad. Ma üritasin rahulikult hingata. Ma olin ju seda kõike omale varem teinud, kuid sellist piinavat valu polnud ma tõesti varem tundnud. Ma vaatasin, kuidas mees tõmbas haava suuremaks ja sukeldus sinna kätega sisse. Ta tegi ruumi olendi jaoks, kelle noorem mees oli kastist välja võtnud ja keda ta nüüd pesi. Oli näha, et ta oli seda varem teinud.
„Ahjaa, ma unustasin öelda, et esiteks, see olend toitub su verest ning pikema aja jooksul paisub nii suureks, et ta tirib su lihtsalt lõhki ja teiseks on kõik noad ja terariistad enne tulikuumaks aetud, et need piinatavale võimalikult palju haiget teeksid. Võiks öelda, et see on võib-olla meie moto. Peab tegema võimalikult palju valu,“ ütles naine ja hakkas uuesti õelalt naerma. „Pepe, ära siis unusta talle natuke äädikat sinna sisse kallata. Ma arvan, et see teeb talle mõnusalt haiget ja tekitab meie armsale vankolemile hea sigimiskeskonna. Noh muidugi alles siis, kui meie reftfork siin on juba surnuks piinatud.“
Ma suunasin silmad naisele ja tundsin jälle, kuidas silmus mu kaela ümber kokku tõmbus. Ma suunasin oma silmad jälle kõhule, millel asetsevat auku nägin ka mina. Mees oli eemaldunud äädikat tooma.
„No kallikene, ma ju ütlesin sulle, et hoia silmad ainult oma kõhul või muidu tõmbub silmus kokku.“ Naise hääles puudus kaastunne, vaid oli pigem mõnitav.
Mees tuli äädikaga tagasi ja kallas selle väikses pudeli pooltühjaks haava, mu kõhus. Ma karjusin lõhestavalt ja riidetükk mu suust kukkus välja. See oli hullem kui piinav, sellist valu ei saa kogeda mitte keegi peale selle, kellel kõrvetatakse sooled ära ja samal ajal surgitakse tulikuuma noaga kõhus. Ma karjusin seal kuni noorem mees tuli ja pani mulle riidetüki uuesti suhu. Olendi oli ta andnud naisele, kes paitas teda nagu mingit kaisulooma ja naeris siis mõnitavalt. „Vot, see olend läheb nüüd sinu sisse, me kanname hoolt, et ta kinnituks selle veresoone külge, mis sealt nüüd paistab ja siis katame me ta soolikatega ja õmbleme su kõhu jälle kinni. Muidugi nii, et sinna jääks üks suur arm. Sul on ju neid palju, või mis?“
Ma keha läbistasid külmavärinad ja ma vaatasin pärani silmi, kuidas naine laskis olendil minu sisse kukkuda ning pani siis käed mu sisse ja juhatas olendi aordi juurde. Ma karjatasin, kui olend oma hambad veresoonde lõi ja hoidsin silmad oma nabal, et mitte näha, kuidas mees mu soolikaid ümber tõstis ja siis naha uuesti kokku tõmbas, et õmblema hakata. Ma tundsin, kuidas olend mu sees liigutas, otsides paremat asendit ja mul läks sellest süda pahaks. Siis andis mees tööriistad üle nooremale mehele ja asus operatsioonilauda puhastama samal ajal, kui noorem mees õmblusi sooritas. Kui õmblused olid sooritatud, võttis mees ära nahkrihmad mu kõhu ümbert ja asus tegelema mu kaela ümber oleva silmusega. Naine võttis riidetüki mu suust ja asetas mu suule klaasi. „Joo nüüd, ma olen kindel, et sa oled väga janune.“
Ma jõin ja tundsin, kuidas ma uniseks jäin. Siis langesin ma sügavasse unne.

2. osa

Lamasin kivipinnasel ja tundsin, kuidas miski mu sees liigutas. See ei olnud valus, kuid ebamugav. Mu pea oli kohutavalt uimane, kuid ma tundsin sellegipoolest, et keegi kõrgus mu kohal. Ma avasin silmad ja nägin seda sama meest, kes alguses oli andnud käsu mind piinata.
„Mul on kohutavalt kahju, et su kõhust“ lausus ta vaikselt ja irvutas.“Aga kuna haav enam lahti ei rebene, tänu meie tehnoloogiale, siis ma võin sinuga kõike teha.“ Ta näpistas mind põsest ning tõstis siis käe ja nipsutas sõrmi.
Mind tõsteti püsti, kuid ma olin ikka liiga uimane selleks, et vastu hakata. „Nagu sa oled aru saanud, tahan ma sult informatsiooni. Kui ma seda ei saa, siis kannatad sina ja su rahvas. Me saime kätte ühe inimese su rahva seast ja sa näed teda piinlemas peale seda, kui me oleme sind piinanud ja sa pole midagi avaldanud. Kui sa avaldad kogu tõe, laseme me ta vabaks.“ Mees vaatas mulle piinavalt otsa. Ma ei olnud enamikust ta tekstist aru saanud.
„Oota nüüd korra,“ laususin ma vaikselt ja venivalt. „Tänu teie väiksele operatsioonile on mu pea tõeliselt paks. Ma ei saanud aru mida sa täpselt ütlesid. Korda palun!“
„Oeh, sul on kaks varianti. Kas sa avaldad meile informatsiooni või mitte. Kui ei avalda, siis piinled kõigepealt sina ja siis piinleb su rahvas. Sinu valik.“
Mind tõsteti kanderaamile, seoti sellele kinni ja viidi järgmisesse kambrisse. Siis tõsteti mind järgmisele lauale ja alustati. Mees võttis ühe tulipunaseks kuumutatud metall-tööriista ja kõrvetas mu käele punase juti. „See äratas su üles,“ lausus ta ja tõmbas mulle selga topitud pluusi seljast ära. Siis lükkas ta mu uuesti lauale pikali ja hakkas mind kinni siduma, alustades jalgadest.
Aga tal oli õigus, see oli mu tõesti üles äratanud. Kui ta kummardama hakkas, virutasin ma talle kõigest jõust jalaga näkku nii, et ta lendas selg ees põrandale maha. Ma hüppasin talle kohe järgi, maandudes ta kõhul. Ma kuulsin, kuidas ta ribid raksatasid. Mees oigas ja ma suunasin pilgu kahele teisele mehele, kes toas olid ja ei olnud veel reageerida jõudnud. Ma asusin nendega tegelema.

******
Inimesed on lollid, jõudsin ma järeldusele. Tegelikult peaksid nad aru saama, et kui on tegemist ebaseadusliku tegevusega ja selleks, et vältida rahutusi organisatsioonis endas, peaks olema baasis vähemalt turvakaamerad. Selles ruumis, kus ma hetkel asetsesin ja kus hetkel olid ka kolm surnukeha, polnud mitte ühtegi turvakaamerat.
Mul oli kaks varianti, kas ma sunnin kedagi ennast opereerima või hävitan ma selle väikse baasi. Baasi hävitamisega käis kaasas ka jälitamistehnoloogia hävitamine, kuid oli võimalus, et ka teistel oli seda tehnoloogiat, mis saaks hiljem minu nõrkuseks. Olendi lihtsalt välja rebimine ei tulnud ka variandiks, kuna mu enda elu oli mulle liiga kallis. Opereerimise alla läheks siis see, et tapaks selle vankolemi ära, kuid jätaks ta mulle sisse, aga see inimene, kes peaks mind siis opereerima, oleks hiljem oht minu julgeolekule, kuna ta võib kõigile välja rääkida, mida ta teab. Muidugi võiksin ma ta ära tappa, kuid see võtaks vähemalt natuke aega, mida mul pole. Kohe kui ma siit ruumist väljun hakkavad kusagil signaalid helisema ja siis peab kiirustama. Tänu sellele jääb arvatavasti operatsioon ka ära, sest mind leitaks piisavalt kiiresti üles. Kuidagi oli vaja kontakteeruda omadega, et mind ootaks abivägi siit väljas, millega ma siit minema saan. Jah, baasi hävitamine oleks arvatavasti kõige parem variant. Muidugi tekkis küsimus kuidas, kuid ma ei hakanud sellega eriti pead vaevama.
Kolmel mehel, kelle ma olin maha löönud, olid mõned püstolid ja üks pakike C4 lõhkeainet. Ma haarasin need kõik kaasa ja vaatasin toas ringi. Alustuseks pidi toast väljuma ilma mingeid alarme tööle panemata. Tänu vankolemile teadsid nad mu asupaika, kuid ma ei uskunud, et nad mind pidevalt jälgivad, sest hetkel olin ma arvatavasti ühe nende parima mehe käsutuses. Või seda nad arvasid, sest nagu näha, oli see mees kahjutuks tehtud. Mõtlesin juba teist korda elus, et oleks pidanud ta nime teada saama. Ta oli esimene inimene, kes oli lausa kaks korda mu elule kallale kippunud. Enamus olid peale esimest korda surnud.
Ruumis puudusid aknad, kuid selle eest oli seal olemas ventilatsiooniava. Järelikult jäi valikuks kas uks või see väike ventilatsiooniava. Ma läksin ukse juurde ja kuulatasin. Hääle järgi valvureid polnud, ma oleksin nende hingamist kuulnud. Selles suhtes oli mind hästi treenitud. Imelik oli uskuda, et mind nii vähe jälgiti. Üks asi oli kindel, väljas olid turvakaamerad. Arvatavasti oli see maja või baas või mis iganes kaitstud põgenejate eest. Aga ausalt öeldes polnud mul viitsimist hakata mööda ventilatsioonitorusid ronima nii, et ma otsustasin väljuda uksest.
Relv tõstetud väljusin ma uksest. Mul oli õigus olnud, valvureid polnud, kuid see ei tähendanud, et siin polnud turvakaameraid. Ma vaatasin koridoris ringi, üritades teha nägu, nagu ma kuuluksin siia ja kõik oleks korras, kuid see polnud vajalik, kuna puudusid turvakaamerad. Mis koht see ometi on? mõtlesin ma. Turvakaamerad on puudu, valvureid pole. Inimesi pole ma ka veel koridorides näinud… Tänu vihjele mehelt, teadsin ma, et siin oli ka teisi inimesi minu rahva seast ja see idee meeldis mulle. Ma teadsin umbkaudu kus poolt mind oli toodud ja otsustasin liikuda sinna poole, et leida ruumid, kus vange hoitakse, kuid mu plaanid rikuti tänu sealt poolt liginevatele sammudele. Pidin kiiresti liigutama ja astusin uuesti uksest sisse, jäädes selle taha kuulatama.

3. osa


„Nii et kohe põgenema, jah?“ Mu selja tagant kostis õel naer ja ma pöörasin aeglaselt ümber. „Ma arvasin seda ette ja otsustasin sind tuua just siia, kus on lisaks üks varjatud uks. Sa ei pääse siit minema, usu mind. Viige ta ühiskongi, las piinelgu seal. Andke mulle teada, kui ta midagi rääkida tahab.“ Jälle see sama lause, see ajas mind juba oksele. „Talle mitte mingit sööki, ainult roiskunud vett ja talle jäävad päevased jalutuskäigud ka ära. Hmm, koorige ta aluspesu väele ka, meestele on see vajalik. Kuigi ta võib sealt mõnu saada…“ naine mõtles natuke omaette. „Tegelikult meie kõige väiksem kong, ilma tekita. Uuesti, ei mingit sööki, ainult roiskunud vett, koorige ta aluspesu väele. Seal on külm ja päevaseid jalutuskõike talle ka ei toimu. Kui ta ütleb midagi muud peale sõnade „ma räägin“ andke piitsa.“ Ma hakkasin juba mõtlema, kas ta kavatseb midagi veel lisada, kuid otsustasin enne suu lahti teha.
„Aga see väike olend, mu sees, sureb ju ka ära kui mina ära suren. Mõelge, neid on ju raske paljunema saada, või mis?“ Ma tahtsin kangesti muiata, kuid hoidsin ennast tagasi ja manasin oma häälde hoopis värina. „Ja… kas ma palun ei võiks näha neid inimesi, kes on nn. minu rahvusest. Kui te nad vabastate, siis ma räägin kõik välja, aga ma ei usu teid, kui ma ei näe neid vabaks saamas kõigepealt. Palun?“ Mu hääl oli nagu väiksel lapsel, kuid vihje kõige välja rääkimisest tõi nende pilkudesse elu tagasi.
„Või et räägid kõik välja?“ naise hääles oli uudishimu.
„Muidugi siis kui ma nendega rääkida saan,“ lisasin ma kiiresti. Muidu ma ei saaks ju neid oma plaani pühendada.
„Oh, ma mõtlen selle üle.“ Naine naeratas. „Viige ta kongi!“
„Pagana päralt!“ Mul sai keerutamisest kõrini. „Kui kaua kavatsete te veel seda jubedat piinamist lubada aga seda mitte teha? Ma olen ennast juba täiesti ette valmistanud selleks, et ma midagi välja ei räägiks, kuid nüüd tundub, et see oli mõttetult.“
„Kas ma pean sulle siis tõesti süstlaga kallale tulema? Mul on siin samas olemas süstal ühe ainega, kuid ma ei tahaks seda eriti sinu peale ära raisata, sa pole üldse nii väärtuslik, kuigi piisavalt tülikas. Aga see info, mida sa valdad, on väärtuslik. Me saaksime selle info sinust kohe kätte, kui me su ära tapaks, kuid meil on sinuga teised plaanid. Oeh, ma avaldasin liiga palju. Mr. Demian peab vist andma järjekordse käsu mälukustutamiseks…“
Ma pööritasin silmi ja vaatasin ootavalt valvurite poole, kellest üks hakkas jälle liikuma minu poole, süstal käes. „Mis teil nende süstaldega on? Miks te mind lihtsalt kinni ei seo ja siis minema ei vea või midagi sellist?“
„Väga kergelt vastatav,“ lausus naine. „Sa näeksid siis teekonda.“ Siis jõudsid mehed minu juurde ja mulle suruti järjekordne süstal kaela.

Vist juba teist korda selles kohas, ärkasin ma üles selle peale, et mind löödi. Ausalt öeldes oli see üllatavalt häiriv, kuigi seda oli ka varem juhtunud.
Ma ei avanud silmi, vaid ütlesin lihtsalt: „Kas te ei tea, et naisi ei lööda?“
See oli retooriline küsimus ja ma ei oodanudki sellele vastust, kuid ma sain selle ometi. „Mina seda käsku ei andnud, nii on kahjuks meie mehi õpetatud. Ma ise tavaliselt hoidun naiste löömisest, neid on hoopis parem hiljem kohelda, kui neid äratatakse vastavalt.“ Hääl oli mulle vägagi tuttav. Ma avasin silmad ning vaatasin rääkijale näkku ja hingasin pahinal välja. Mees oli blondi peaga ja helesiniste silmadega, habe ära ajatud ja üldse vägagi tuttav.
„Dean,“ ütlesin ma vaikselt ja vaatasin teda suurte silmadega. „Kas see oled tõesti sina? Mis nad sinuga teinud on?“ Kui ma enamjaolt arvasin, et inimesed on lollid, siis tema oli see inimene, kes tõesti ei olnud loll. Ta oli ainuke inimene, kes mind üldse kunagi mõistnud oli ja võib-olla mind ka armastanud. Ta polnud seda kunagi välja öelnud, kuid ka mina polnud seda kunagi talle välja öelnud.
„Teate, te olete juba viies inimene, kes mulle Dean ütleb,“ vastas mees mulle nii tuttaval häälel. „Ma olen teie jaoks mr. Demian ja ei keegi teine. Nii, mis meil sinuga täna tegemist on… Ahjaa, mälukaotus. Nii, palun istuge sinna.“
„M-m-mälukaotus?“ Mulle jõudis just kohale, mis temaga juhtunud oli ja mis hakkab ka minuga juhtuma.
„Selle protseduuri jaoks peab teid kinnitama käsi, jalgu ja kaelapidi sellele toolile, et te sipelda ei saaks. Ma oletan, et seda on teiega ka varem juhtunud.“ Ta tundus rääkivat pigem omaette, kuid see oligi see Dean, keda ma tundsin.
„Mr. Demian, kas ma võiksin teiega omaette rääkida?“ küsisin ma arglikult. „Muidugi te võite mind toolile kinnitada selleks ajaks, kui te mind ei usalda, kuid palun, kas me võiksime omaette rääkida, nii et tõesti keegi ei kuule?“
Mees jäi mind imestunult vaatama, kuid tundus, et uudishimu sai temast võitu. „Peab mainima, et te olete esimene patsient, kes mult seda palub, aga ma olen nõus,“ vastas ta. „Minge istuge maha ja ma panen teid toolile kinni. Ma oletan, et te pole vihane, kui ma ettevaatuse mõttes panen teid tugevamalt kinni, juhuks kui te üritate põgeneda.“
Ma raputasin pead, suutmata midagi öelda ja istusin metall toolile ning vaatasin kuidas ta sättis järjekordseid nahkribasid mu keha ümber. Mu pea ümber asetses metallist ümbris, mis kattis ära kõik alates kulmudest kuni kuklani ja jättis vabaks kõik, mis asetses allpool neid piire. Ma olin õnnelik, et sain lõugu liigutada.
Dean plaksutas käsi ja näitas näpuga ukse poole ning turvamehed lahkusid. „Nii, te tahtsite minuga omaette rääkida,“ lausus ta.
„Olge palun aus, kas siin on veel mingeid salakuulamis vahendeid?“ küsisin ma ja vaatasin teda.
„Eeem… ei tohiks olla, ma olen siis suhteliselt uus, aga minu teada pole.“
„Mr. Demian, kas te pole kunagi imestanud, miks teid tihti Dean’iks kutsutakse?“
„Olen ikka, miks?“
„Hiljem. Kas teil on ka mälukaotus seoses sündmustega enne teie tulekut siia?“
„Ausalt öeldes jah, on küll. Aga mulle on räägitud, et ma olin kunagi teadlane, kes kaotas oma mälu ühes halvasti lõppenud katses.
„Peaaegu õige,“ vastasin mina ja jäin hetkeks mõtlema. „Olete te mõelnud, et teiega võis ka kunagi juhtuda midagi säärast, nagu hetkel juhtub minuga? Kas te pole kunagi arutlenud iseendaga, et ka teiega võis juhtuda see, mis hetkel juhtub minuga? Mõelge natuke selle üle ja siis tehke mulle see mälukaotuse värk ära. Kui te leiate, et mul on õigus, et see kõik on tõesti teiega ka juhtunud kunagi, siis öelge mulle peale seda protseduuri, kuidas seda tagurpidi pöörata. Dean, keda mina tundsin, oli nii hea südamega ja oleks seda täiesti kindlalt öelnud. Ka teie saate omale selle protseduuri siis teha…“ Ma tõesti südamest lootsin, et ta usub mida ma räägin, sest see tõesti oli tõsi.
Ta vaatas mind mõtlikult ja hakkas siis askeldama millegagi mu lõua all. „Selleks, et te oma pead liigutama ei hakkaks, kui ma teile selle protseduuri teen, kinnitan ma teie lõua alla ühe nahkriba, mis hoiab teie pead paigas. Nüüd pole enam vajalikud enamus teistest takistustest, kuid ma jätan need hetkel alles, et te omale haiget ei teeks. Nii, nüüd võib alustada.“
Ta kõndis mu selja taha ja vajutas ühele nupule. Mul hakkasid silmade eest tulukesed mööda käima ja tekkis ülimalt kõrge ja vali heli. Tänu lõua all asetsevale nahkribale ei saanud ma karjuda, kuid ma liigutasin ennast täpselt nii palju, kui vähegi võimalik oli. See tekitas sellist valu lihtsalt, kuid samas olin ma ka hullemat talunud. Siis sisenes järjekordne süstal mu kaela ja mu silmad vajusid kinni.

4. osa


„Tõstke ta nüüd ära siit, jah, õige. Nii, ma saan nüüd ise ka hakkama, minge sööge oma lõunasöök ära, küll ma hakkama saan.“ Hääl oli hästi armas ja paeluv, üldse mitte tuttav. Ma avasin silmad ja vahtisin näkku blondi peaga, siniste silmadega mehele, kes naeratas mulle vastuseks.
„Ärkvel, väga hea. Ütlelge nüüd, kas te mäletate midagi?“
Ma ei mäletanud tõesti midagi, ma ei mäletanud kes ma olin. „Ei…“
„Te olete Amanda Lockhart, kellele tehti just ajuoperatsioon, milles läks natuke asju nihu. Teil eemaldati kasvaja, mis oleks teid varsti tapnud. See on ametlik versioon, tegelikult on teie nimi Dianne ja teile tehti just mälukaotus protseduur, mille saab tagurpidi pöörata elektrišoki abil. Ma olen teie jaoks mr. Demian, teie vana mina jaoks Dean, kes sooritas just teile operatsiooni. Dianne,“ ta hääl oli korraga tundeküllane, „palun ära küsi mult midagi, ära küsi kelleltki midagi, kui keegi teada saab, et ma sulle midagi rääkisin, on nii minu kui sinuga halvad lood. Tea ainult, et ma olen alati siin olemas ja… ma tõesti armastan sind, ma ainult kahetsen, et ei julgenud seda sulle siis, kui sa olid veel Dianne, välja öelda.“
Meile jalutasid vastu inimesed ja see Dean või mr. Demian või kes iganes alustas uuesti. „Oi, te olete üleval…“ Ta lisas lõpus ainult, et temal oli mälukaotus protseduuri tagasi pööramine õnnestunud ja et ta mäletab nüüd kõike. Siis sisenesime me üksikpalatisse ja ta pidi mu üksi jätma. Ta jättis jumalaga sõnadega: „Näeme veel, Amanda. Te olete mulle sümpaatseks saanud.“
Kui ta uksest väljus hakkasin mina mõtlema. See kõik oli minu jaoks nii uus, kuid ma ei teadnud, kas ka tõsi. Ma mõtlesin pikka aega ta sõnade üle ja samas vaatasin ringi. Tuba nägi välja täpselt samasugune nagu tavalistes haiglates. Valged seinad, paar potilille ja aken. Kuna ma ei tundnud ennast üldse halvasti tõusin ma püsti ja astusin akna juurde. Ruumist väljaspool asetses paks mets. Ma asetsesin viiendal korrusel, ehitise idatiivas.
„Teile on külaline,“ kõlas ukselt. Ma vaatasin sinnapoole ja nägin uksel ühte naist, kes oli riides nagu haiglaõde ja pikas mustas mantlis meest, kellel olid käes lilled ja keda ma polnud varem kunagi näinud. Kui mr. Demiani nägu oli kuidagi tuttav, siis olin ma nende inimestega seoses suhteliselt kindel, et ma polnud neid tõesti kunagi varem näinud.
Mees vaatas mind uurivalt ja naeratas siis mulle. Ta raputas oma tumedaid juukseid, mis tilkusid, kuna väljas sadas vihma ja astus siis palatisse. Ma ei liigutanud ennast. Pidi mainima, et mees nägi tõesti ilus välja, kuigi blondi peaga mehed tundusid mulle sümpaatsemad, vähemalt seniajani.
„Vabandust, et ma varem ei tulnud.“ Ta naeratas jälle. „Mul oli tööd teha. Kuidas su väike pea elab? Valutab veel?“
Ma vaatasin teda jahmunult, mr. Demian oli ju öelnud, et tema armastas mind, aga tundus nagu see mees oleks olnud mu elukaaslane, vähemalt ta käitus küll nii. „Kes sa oled?“ küsisn ma umbusklikult. „Ma ei mäleta sind.“
Mees vaatas mind üllatunult ja vaatas siis uksele, kus seisis ikka veel õde. „Jah, operatsioonil juhtus midagi, millest mulle pole lähemalt räägitud,“ lausus õde. „Nimelt kaotas ta mälu.“
Mees vaatas mind suurte silmadega ning tuli siis minu juurde ja võttis mult ümbert kinni. „Amanda, see ei saanud juhtuda. Ma toon sulle fotoalbumeid, kõike, et sa näeksid kui õnnelikud me enne olime ja oleme ka nüüd. Me oleme ju mõlemad üksteisel olemas. Oh, Amanda, see olen ju mina, Christopher!“ Kui ma ta nägu vaatasin, nägin ma, kuidas tõelised pisarad üle ta põskede voolasid. Ma vaatasin teda ja kallistasin teda tugevalt.
„Chris,“ laususin ma. „Küll ma saan sind uuesti tundma. Ma ju kutsusin sind kunagi Chrisiks, eks? See tundub nii tuttav.“
Ta vaatas mind ja ohkas. „Jah, kutsusid küll. Ja sa hakkad nüüd ka kutsuma.“
„Ma olen nii väsinud,“ valetasin ma, tegelikult oli mul vaja mõelda.
„Heida pikali, heida pikali.“ Ta praktiliselt lükkas mu voodisse ja vaatas, kuidas ma uuesti teki alla pugesin. Siis tegi ta mulle otsaette musi ja lausus: „Aga tegelikult pean ka mina minema, ma lubasin Jamiele, et ma saan temaga ühe ajal kokku ja kell hakkab juba kaks saama. Ära ole mu peale vihane, eks?“
„Ei, mine, mine. Küll ma hakkama saan.“ Inimene ei või aru saada, et ma tahan natuke üksi olla. Mul oli vaja iseendaga uuesti tuttavaks saada. „Aga ole hea, palu neil siia üks peegel saata. Ma polegi ennast veel näinud.“
„Jah, muidugi, ükskõik mida sa soovid, kallis.“ Ta naeris vaikselt ja tõusis siis püsti. „Aga ma tõesti pean nüüd minema, ma loodan, et sa pole vihane. Näeme siis umbes kolme tunni pärast, ma tulen sind uuesti vaatama. Ma ei suuda ilma sinuta olla.“ Ta ohkas uuesti ja vaatas mind igatsevalt.
„Küll ma hakkama saan, kallis.“ Ta ei meeldinud mulle, ta puges liiga palju. „Mine nüüd, sa oled juba hiljaks jäänud.“
„Ma lasen sulle peegli tuua,“ naeris ta ja lahkus. Kuidas mulle tundus, et ta on loll, kuid võib-olla pidin ma lihtsalt teda tundma õppima. Algmulje temast oli küll kuidagi lame, aga võib-olla oli see ainult minu arvamus. Tundus, et haigla õele meeldis ta küll väga ja peab uuesti mainima, et ta oli väga ilus.
Ma vaatasin lakke ja mõtlesin natuke mr. Demiani sõnade üle. Mis võis mu minevikus juhtuda, et mulle meelega mälukaotus tehti? Aga parem oli nautida sellist head elu, nagu ta tundus hetkel olevat, käia iga õhtu restoranides ja osta omale pidevalt uusi riideid, kuna Christopher tundus olevat oma rahadega heal järjel, see ja ta välimus olid ainukesed asjad, mis mulle tema juures, hetkel meeldisid. Aga ma oleksin väga tahtnud seda Dean’i veel näha, ta tundus vähemalt arukas olevat.
Mulle koputati uksele, ning ma tõusin istukile. „Jaa!“ Uksest astusid sisse kaks meest, kes kandsid peeglit. Nad riputasid selle ühele valgele seinale ja lahkusid siis uuesti ilma midagi ütlemata. „Head aega,“ pomisesin ma omaette ja tõusin voodist, et minna peegli ette.
Ma polnud ennast kordagi ette kujutanud tumeda peaga, kuid ometi olid mul süsimustad, pikad ja sirged juuksed. Need olid järku lõigatud, kuid ei hoidnud sellegipoolest kohevamalt ja neid oli suhteliselt vähe ka. Mu nägu oli kitsas ja nurgeline, sinised silmad sügaval silmakoobastes. Üleüldse olin ma kehaehituselt ülimalt kõhn ja pikk, kuid selle eest olid mul tugevad lihased. Mulle meeldis ennast peeglist vaadata ja iseenesest kujutasin ma ette, kuidas ma olen riietatud liibuvasse nahkkostüümi ja mu juuksed on hiinapäraselt üles pandud. Hetkel tundus see vägagi mitte reaalne olevat.
Mu kõhus liigutas midagi. See ei olnud midagi väga valusat ega midagi sellist, vaid pigem häiriv ja ajas südame pahaks. Ma istusin uuesti voodile ja vaatasin oma kõhtu. Sellel oli pikk horisontaalne arm naba all. Kui ma ennast üldse lähemalt uurisin, leidsin ma oma kehalt veel palju sarnaseid, kuigi vanemaid. See suur oli alles ära paranenud, seda oli näha. Ma otsustasin hetkel selle üle mitte mõelda ja heitsin voodisse uuesti pikali. Mulle toodi süüa ja mulle tundus, et söönud polnud ma juba oma viis päeva, kuigi see tundus olevat uskumatu. Lõpetanud, hakkasin ma lugema raamatut, mis asetses mu kõrval öökapi peal. Samal ajal mõtlesin ma, kuidas ma oskan lugeda ja rääkida ja kirjutada, kui ma ei mäleta mitte midagi oma varasemast elust. Raamat tundus samuti olevat tuttav, nagu ka mr. Demian.
„See oli kunagi su lemmikraamat, Dianne.“ Hääl tuli ukse juurest, mis oli suletud. Palatis seisis mr. Demian ja naeratas. „Sa teadsid seda peast, kuid kas sa tahad ka seda praegu peast teada? Ma võiksin aidata sul oma mälu tagasi saada.“
Ma vaatasin teda uurivalt, mulle tundus, et teda võis usaldada. Mehe nägu oli ülimalt tuttav. „Jah, ma tahan oma mälu täiesti kindlalt tagasi saada, kuid kuidas?“
„Dianne, vanasti oli su mälu hoopis parem. Ma ju ütlesin sulle, et väike elektrišokk aitab.“ Ta naeris vaikselt ja veetlevalt, täpselt nii nagu Chris seda oli teinud.
„Aga me ei saa seda nn. väikest elektrišokki teha ju. Meil pole selleks vahendeid.“
„Tuletan meelde, ma olen arst. Ma saan kõigega hakkama.“ Ta tõmbas selja tagant välja ühe mobiiltelefoni meenutava asja ja näitas seda mulle lähemalt. „Kui seda nuppu siin peal hoida, annab see masin lähimale inimesele elektrošoki. Muidugi väljaarvatud masina hoidja või kes iganes. Proovime?“
„Jah, muidugi,“ vastasin mina ja jäin teda ootusärevalt vaatama.
„Pean sind ainult hoiatama, et sa karjuma ei hakkaks. See ei õnnestuks, kui keegi kuuleb, et sinuga on midagi viga ja tuleb vaatama.“
Ma noogutasin ja jäin ootama, kuid meie plaanid rikuti, sest Chris astus uksest sisse. Ma ohkasin kuuldavalt ja naeratasin siis väsinult Christopherile.

5. osa


„Taastusravi hulka kuuluvad veel paar operatsiooni. Kahjuks peame me tegema ka ühe operatsiooni teie alakõhtu, et uurida, miks on teil selline arm kõhul. Ma ei hakka rääkima, mis kahtlused meil seoses sellega on, sest see rikuks teie öö und, mida on inimesel vaja vähemalt üheksa tundi päevas,“ rääkis Dean monotoonselt. Ma olin ennast kogunud ja naeratasin Christopherile, kes vaatas arsti altkulmu pilguga. Dean tegi näo, nagu Chrisi tulek oleks talle üllatusena tulnud ja vaatas talle uurivalt otsa.
„Tere, ma olen mr. Demian, Amanda kirurg, kas ma võin küsida, kellega tegemist on?“ küsis ta viisakalt ja ulatas Chrisile käe.
„Ma olen Christopher Lockhart, Amanda elukaaslane ja abikaasa.“ Mehe hääles oli häiriv armukade toon, mille üle ma äärepealt naerma oleks puhkenud. „Teie olete siis see inimene, kes mu abikaasale põhjustas mälukaotuse?“
Dean naeratas. „Seda ei teinud mina, vaid see õde, kellega te enne koridoris sehkendasite. Ta nimelt osales ka operatsioonil.“
Chris kahvatas märgatavalt ja heitis mulle vabandava pilgu. „Kas ma võin küsida, millal mu abikaasa haiglast lahkuda saab?“
„Tänu meie tehnoloogiale juba homme.“ See aluse tuli mulle üllatavalt tuttav.
„Mis aasta hetkel on ja kuupäev?“ Mul tuli pähe, et mul tõesti polnud mitte õrnematki aimu sellest.
Mõlemad mehed vaatasid mind üllatunult, nad polnud mind vist üldse tähele pannud, kuid vastajaks osutus Dean. „Aasta 2113, suvi. Hetkel on kolmeteistkümnes august, reede ja kell on umbes viis õhtul, mis tuletab mulle meelde, et mu tööpäev on läbi. Amanda, ma kirjutan teid esmaspäeval välja.“ Ta hakkas uksest väljuma, kuid Christoper peatas ta.
„Aga te ju ütlesite, et ta võib homme lahkuda?“
„Oh, jah, muidugi…“ Arst mõtles hetke. „Ma tulen siis homme haiglast läbi ja kirjutan ta välja. Aga nägemiseni nüüd!“
Ma kinkisin talle väikse naeratuse hüvastijätuks ja jäin siis Chrisi vaatama. Ta ilme oli suhteliselt piinatud, kuid ta varjas seda hästi.
„Ütle mulle ausalt, kas me olimegi abielus ja elasime koos, sest Deani nägu on mulle tuttav, kuigi ma ei mäleta teda, kuid sa ei näe ka tuttav välja.“ Mu hääl oli suhteliselt vaikne ja ma ei vaadanud talle otsa, kuid ma kuulsin, kuidas ta välja hingas.
„Oleme küll, ausõna, kuigi mitte eriti õnnelikult kahjuks,“ lausus temagi vaikselt. „Kas Dean on mr. Demian?“
Ma hingasin sisse ja mõtlesin kiiresti vale välja. „Jah, ta ütles mulle eile oma terve nime. Tegelikult ma ei usu eriti, et ta Dean on. Temasugusele inimesele ei sobi selline nimi.“
„Miks on ta härra Demian, mitte doktor Demian?“ küsis Christopher ja ma pöörasin teda vaatama. Ta tundus hetkel olevat teistsugune kui tavaliselt, üldse mitte nii loll, kui algmulje temast oli olnud. Ta tundus isegi armas olevat, kuid ma ei lasknud ennast petta. Ma uskusin kõike, mida Dean rääkis ja ei tahtnud midagi muud uskuda. See tundus lihtsalt olevat kõige loogilisem seletus kõigele. Ma kehitasin õlgu.
Üritasin teha rõõmsamat häält ja hakkasin Chrisilt oma mineviku üle aru pärima. „Räägi mulle nüüd, millega ma enne kasvaja tekkimist tegelesin?“

Chris oli lahkunud ja väljas oli pime. Ainult tänavavalgustid andsid aimu toa kujundusest ja ma ei tahtnud ka midagi muud näha. Kõik mis nad mu minevikuks olid mõelnud oli nii vale, kui vähegi olla sai. Kuidas saab mind, reftforki, panna uskuma, et ma olen mingi tavaline firmaomanik ja elan täiesti tavalist elu. Ma saan aru nüüd, miks ma arvan, et inimesed on lollid.
Dean tuli kesköö paiku minu juurde, kui Chris juba lahkunud oli, ja tegi mulle ühe nn. väikse elektrišoki. Ma kaotasin peale seda teadvuse ja ärkasin jälle oma mälestustega. Nüüd pean ma teesklema mälu kaotanud inimest, kuni nad opereerivad minust vankolemi välja. Dean ütles, et selleni ei lähe kaua aega. Operatsioon oli juba planeeritud ja pidi toimuma kolme nädala pärast. See tähendas, et ma pidin vähemalt Chrisi nii kaua taluma ja see idee pole just minu vääriline. Ma tean, et ma tahaks ta tegelikult maha tappa, kuid samas… Ta peaks otseselt kõike teadma või siis oli ka tal mälukaotus… Aga ta oleks mulle rääkinud.
Chris rääkis mulle terve loo mu minevikust, mis polnud tõsi ja kesköö paiku tuli Dean… Ma sain otseselt kõik teada ja ma ütlesin talle otse välja, et ma armastan teda. Peale seda muutus ta äraolevaks ja lahkus peaaegu kohe. Aga ise ta ju veel ütles, et ta armastas mind, või petab mind mu alati perfektne mälu? See oli üks esimesi asju, mida ta mulle ütles. Seal liftis…
Ma tuletan omale pidevalt meelde, et pean ainult kolm nädalat Amandat mängima, kuid see idee mulle tõesti ei meeldi. Ma arvan, et ma peaks salaja üles otsima reftforkide mingit sorti korteri ja teadma andma, et ma olen veel elus. Peaks Deaniga rääkima, kuid ta kirjutab mu homme haiglast välja ja pole enam mu arst. Samas ma pidevalt nuputan, kuidas ta saab seda kõike teha. Kuidas ta saab niivõrd hästi mängida mingit inimest, kes pole tegelikult üldse tema? Kuidas ta suudab seda kõike?
Ma üritasin Chrisilt ka informatsiooni välja pressida. See oleks nagu mul loomuses, kuid ma usun, et sain sellega üpris hästi hakkama. Arusaadav oli, et neil puudus plaan B. Ma küsisin talt, et miks pole mul ühtegi armi peas, mis võiks olla sellest operatsioonist, kuid ta ütles, et selliseid asju ei tehta läbi sisselõigete. Ta keeldus mulle rohkem rääkimast põhjendusel, et ma ei tahaks teada. Ma ei hakanud peale suruma, otsustades siiski hiljem teada saada. Peale selle küsisin ma talt, miks ma tunnen pidevalt midagi oma kõhus liikumas. Ta väitis, et ei oska sellele vastata, kuid ma saan alati aru, kui keegi mulle valetab, ükskõik kes.
Aga ma tunnen Deanist puudust. Me olime ju kunagi põhimõtteliselt partnerid, võitlemas kurjuse vastu… Ma ohkasin vaikselt ja suunasin silmad õue. Kolm nädalat, see on ainult kolm nädalat, mõtlesin ma, kuid ei suutnud lahti saada tundest nagu ma peaks midagi tegema.


6. osa


Ma kõndisin haigla ukse poole, Chris ühelpool ja Dean teiselpool. Dean oli kuidagi külm ja äraolev ning rääkis ainult meditsiinist. Kui ma talt uuesti selle operatsiooni kohta küsisin, vastas ta, et seda ei ole võimalik teha enne, kui ma olen täielikult taastunud ehk siis kõige varem kolme nädala pärast. Ta pani mulle ka aja kirja, kuid mainis, et tema ei tee seda operatsiooni ja et ma arvatavasti ei näegi teda enam. Chris tundus selle üle õnnelik olevat, kuid minu näost peegeldus kurbus. Ma tõesti ei saanud aru, mida ma valesti olin teinud.
Ta ei jätnud minuga isegi hüvasti, aga ma otsustasin sellele mitte mõelda lootes, et kolm nädalat spioonina oli mõnus vaheldus tavaliseks saanud sissemurdmistele, vangi võtmisele ja muudele sarnastele asjadele. Selle aja jooksul saaks nii palju head informatsiooni näiteks Chrisi laptop’i kõvaketta kopeerides ja ta asjades sorides ja ta telefonis ja nii edasi. See peab ju ometi natukenegi lõbus olema… Ma naeratasin omaette ja järgnesin Chrisile, kes liikus üha halli audi poole. Me istusime autosse ja hakkasime sõitma. Ma panin silmad kinni, üritades välja mõelda erinevaid teguviise, kuidas selle kõigega tegeleda. Ma ei tohtinud mitte mingil juhul anda rohkem vihjeid Deani ja enda teadmiste kohta, kuid samal ajal pidin teada saama kõik, mida Chris teadis. See võis raskeks kujuneda. Huvitav, kas nad hoidsid mu pangakontol silma peal?
Mu suule ilmus naeratus ja ma avasin silmad. „Mille üle sa naeratad?“ küsis Chris uudishimulikult.
„Ah, ei midagi,“ vastasin ma. „Lihtsalt õnnelik kojupääsemise üle, kuigi ma ei tea, milline see koht üldse on. Kirjelda mulle seda.“
„Kallis, ma ei saa, sa ju näed, et ma juhin autot,“ lausus ta, hääles lõbusus. Tundus, et ma isegi võib-olla meeldisin talle, kuigi mina tundsin tema suhtes ainult põlgust. Ta oli ainult ettur suures malemängus, kuigi ka etturid võivad tähtsaks osutuda.
„Ma siis hakkan sind küsitlema,“ naersin ma ja vaatasin tema poole. Ta silmad olid suunatud teele, kuid ta silmades põles ergas tuluke. „Kas me elame korteris?“
„Jah, seda küll.“ Ta vaatas hetkeks minu poole ja naeratas. Ma üritasin mitte kulmu kergitada, et näidata oma tõelist mina ja sain sellega ka hakkama. Ma jäin hetkeks mõtlema ja siis küsisin talt nõudva, kuid samas paluva tooniga:
„Kas meil on kodus selliseid liibuvaid nahkkostüüme nagu need kangelased kannavad? Ma jäin mõtlema, et ma tahaksin näha ennast sellisena, ma usun, et see sobiks mulle, või mis sa arvad?“
Ta vaatas mind üllatunult, kuid saavutas siis taas enesekontrolli. „Eem, ei ole, aga kas sa tahaksid?“ Ta pidi ju ometi mängima armastava ja hellitava abikaasa rolli.
Ma naeratasin talle ja vastasin: „Noh, Halloweenini pole enam kaua aega, või vaatasin ma kalendrit valesti?“
Chrisi nägu peegeldas imestust. „Tegelikult on Halloweenini veel päris kaua aega.“ Ta peatas auto ühe kortermaja juures ja avas auto ukse. „Aga enne kui me šoppama lähme, käime korra toas ära. Seal on sulle midagi.“
Ma kergitasin kulmu, kuid ta ei näinud seda, sest oli autost juba väljas. Ma avasin auto ukse ja vaatasin välja. See koht nägi välja nagu Manhattan. Chris vaatas ootusärevalt minu poole ja viipas käega. Ma järgnesin talle majja.
See nägi väljast poolt välja nagu kortermaja, kuid sisse astudes oli arusaadav, et see polnud seda. Maja oli suur villa, euroopa kultuurist pärit interjööriga kuid varustatud tänapäeva tehnoloogiaga. Meile jalutas vastu üks keskealine mees, kes kandis ülemteenri kuube. Ma asusin mantlit seljast võtma, kuid Chris peatas mu. „See ei käi nii,“ sosistas ta vaikselt ja võttis ise mult mantli seljast. Ma pole kunagi aru saanud, miks on vajalik viisakus, kui hakkama saab ka ilma, kuid ma polnud kunagi lootnud midagi niisugust. Vestibüül oli enamjaolt tühi ruum, mille seinte ääres olid väiksed puust lauad. Ruumis oli kokku seitse ust, igaüks erineva kujundusega, kuid kõik puust.
Chris vaatas mind naeratades. „Sa nõustusid minuga, kui ma pakkusin välja sisekujunduse, mis oli kokku pandud erinevatest kultuuridest. Sinu lemmik oli Egiptus ja selle tõttu, on meil kõige rohkem siin majas vanaaja Egiptuse sisekujundust. Tead, me renoveerisime seda maja kaks aastat.“
„Maja? See on ju täielik loss!“ hüüdsin ma ja naersin valjult.
****

Juba homme, mõtlesin ma. Ma saan sellega hakkama.
Chris polnud mulle mingit informatsiooni jaganud, ta kandis oma laptop’i kõikjal kaasas ja ei rääkinud minu juuresolekul mitte kunagi telefoniga. Kui ta pidi vastama mingisugusele telefonikõnele ja lahkus toast, jäi minu juurde alati üks meie teenijatest. Ma ei olnud peaaegu üldse üksi, kuid ju see oligi tema tahtmine. Me ei maganud öösel koos, meil olid eraldi toad. Chris väitis, et see on inglise aadliku normaalne elu. Ma tegin küll näo, et see ei meeldinud mulle, kuid sisimas ma rõõmustasin selle üle.
Ma polnud Deani nüüd juba peaaegu kolm nädalat näinud ja ma polnud temast midagi kuulnud ka. Ma ei saanud siiamaani aru, miks ta nii käitus. Mul polnud erilist võimalust temaga rääkida ka, interneti kaudu polnud soovitatav talle kirju saata, sealt võisid kõik mu e-posti sisse häkkida ja lugeda seda, mis ma talle kirjutasin. Ma olin täiesti kindel, et mu telefoni kuulati pealt, aga ma ei saanud selle vastu midagi teha. Lisaks kartsin ma, et Chris kahtlustab midagi. Ma ei saanud selles küll kindel olla, aga see võimalus oli olemas.
Ma istusin diivanil ja lugesin ühte moeajakirja. Chris istus mu vastas ja rääkis midagi, kuid ma ei kuulanud teda. Ta viimasel ajal ainult latras millestki ja ei lasknud mul kaasa rääkida ning selle tõttu ei viitsinud ma teda eriti kuulata ka. Ma avastasin, et hetkeline mood ei kaasa üldse nii minulikku nahkkostüümi. Eriti populaarsed olid hetkel siidist ja natuke läbipaistvad riided, ka püksid. Ausalt öeldes, polnud ma kunagi olnud eriline moe fanaatik, kuid ajakirja vaadates, hakkas see mulle ka natuke meeldima. Lisaks oli kõigil ülimalt palju väikseid aksessuaare, mis ei hakanud eriti silma, kuid tõid riietusele juurde midagi, mida ma ei oska kirjeldada. Võib-olla on aeg stiili muuta, mõtlesin ma, kuid lubasin endale, et ei hakka ealeski kandma läbipaistvaid riideid. Üks põhjuseks olid näiteks kõik mu väiksed ja suured armid, eriti see, mis mul seal kõhu peal oli ja mille peale ma tihti oksele oleks tahtnud hakata.
„Kallis, kas sa kuulsid mis ma ütlesin?“ Hääl tuli mu vastast ja ma võpatasin, kuuldes selles jäist külmust.
„Ee, ei, kas sa palun kordaksid seda, mu kullake?“ üritasin ma aru saada, mis ta räägib ja vaatasin tema poole.
„Ma küsisin, kui kaua on sul mälu tagasi olnud?“ Ta hääles oli ikka veel see jäine külmus ja ta ilme polnud parem. „Dean – nii sa ju kutsud teda, või mis – rääkis kõik välja.“
Mul läks seest külmaks ja ma tajusin eriti hästi olendit mu sees. „Kallis, millest sa räägid?“ Ma üritasin ennast päästa.
Chrisi üks kulm tõusis üles ja ta vaatas mind ülbelt. „Sa tead väga hästi millest ma räägin. Vasta nüüd mulle või ma pean võtma kasutusele teised meetmed.“
„Oi, ma olen juba päris kaua teadnud ja nüüd on mu mälus veel paljugi, mida ma teist tean.“ Ma otsustasin, et näitlemisest pole kasu. Püsti tõustes vaatasin ma teda külmalt. „Kas sa loodad, et ma hakkan nüüd kõike välja lobisema? Tõesti, mida sa ja su asutus loodate?“
Astusin ühe seina juurde ja surusin selja vastu seda. See oli alati minu ja minu rahva viimane abi, sest seal asus just see, millega meid eristati teistest inimestest, kuid teada oli ka see, et domeenlased ei teadnud sellest eripärast midagi. Nad lihtsalt teadsid, et me eksisteerime.
Saadud õigele punktile vajutatud, saatsin välja hädaabi kutsungi.

7. osa (nüüd enam mitte poolik)


„Ma pean seda tegema, ma pean selle olendi enda seest välja saama, enne kui ma lahkun!“ püüdsin ma selgitada. „Kurat küll, kui raske on aru saada, et mind hakatakse jälitama, kui me seda olendit ära ei tapa. Ma ei saa teda lihtsalt välja rebida, sest siis tapaks ta minu. Nate, ma pean ta lihtsalt ära tapma ja kohale jätma. Ma ei ole nõus nii kiiresti surema.“ Mu hääl lõpetas rahulikuna ja ma tõesti lootsin, et Nate kuulab mind. Rockfortid, minu rahvas, jõudis üpris kiiresti kohale. Muidugi näitas see ka seda, et me töötasime hetkel avalikult ja pidime siit kiiresti lahkuma. Ma vaatasin talle korra otsa ja võtsin siis laualt noa, nõela ja niidi. Pidin nendega hetkel hakkama saama. Ma olin midagi sarnast juba korra varem teinud ja mind ümbritsesid hetkel inimesed, kes hoolitseksid selle eest, et ma ei sureks. Ma ei hakka seda kirjeldama, kuid ma mainin, et see oli häirivalt valus.
***
„Nii, sa võid mind nüüd kontrollida, kas ma olen oma või ei, kuigi sa tead seda isegi.“ Vahepeal häirisid mind kohutavalt inimesed, kes järgisid kindlalt ette pandud protseduure. Nate vaatas mind arupidavalt ja tõstis siis käe, et kutsuda keegi, keda ma nägupidi ära ei tundnud, kuid arvatavasti nime järgi oleks ära tundnud.
Ma olin just löönud noa, mis alguses oli Chrisi oma, läbi ta südame, kui Nate koos abiväega ustest ja akendest sisse sadas. Nemad tegelesid teenijate ja ihukaitsjatega samal ajal kui ma Chrisile ta viimsed sõnad ütlesin. „Riposi in pace, il mio nemico…“* Peale seda lahkusin ma oma kaaslaste juurest ja võtsin suuna kööki, neile midagi ütlemata. Ma võtsin sealt ühe väiksema noa, mitte nii suure, kui seda oli olnud see, millega ma Christopheri tapsin. Ma olin selle just kätte võtnud, kui Nate ruumi astus ja laskis mind kinni võtta. Nad tahtsid mu sealt minema viia, kuid ma selgitasin neile, mida ma teha tahtsin ja nad lasid mu lahti.
„Hmm, sinust eraldub mingit imelikku signaali, millest me aru ei saa.“ Nake vaatas kulmu kortsutades ruumis ringi ja noogutas siis ühele mehele uksel, kes lahkus seal koheselt. „Me uinutame su, kas sa tahad või ei ja vaatame, kas sinust eraldub ka siis seda signaali või mis iganes asi see ka pole. Kui eraldub, siis paneme me su kinni tead-küll-kuhu veokisse, mis ei lase signaale endast välja. Noh, igatahes, mis teksti ma siin ka ei ajaks, me uimastame su. Vabandused.“
Ma ainult vaatasin teda altkulmu ja pomisesin midagi, mis kõlas nagu „küll ma ära kannatan“ ja jäin järjekordselt ootama. Ma polnud sellise süstla värgiga enam eriti harjunud, kolm nädalat puhkust ja nii-öelda spiooni mängimist olid mu rutiini sassi löönud. Ma polnud nüüdseks vist juba kuu aega trenni teinud. Kõik mu hommikused jõusaalid ja jooksmised jäid peale seda väikest vahejuhtumit ära. Enne järgmist missiooni (kui see üldse tulemas oli) pidin ma ennast vormi saama uuesti. Süstal vajutati mulle kaela ja ma vajusin kokku.
***
Maailm näeb kõike must-valgelt, lihtsalt muud varianti pole. Mitte ükski inimene, kes ei näe asju must-valgelt, ei teaks mis maailmas toimub. Meie üritame võidelda inimeste heaolu nimel, kuid nad ei saa sellest aru. Nad ei saa aru, et kui meie maailmas valitseksime, siis oleksid asjad paremad. Siis ei vallutaks prügi maailma, siis ei oleks nälga ja hapnikupuudust, siis poleks vaja elada teadmatuses.
Muidugi domeenlaste valitsemisega kaasnesid inimestele mõned plussid, mida polnud küll palju ja mida nad tegelikult ei hindaks, kui nad teaksid kui hea oleks elada eraldi teistest inimestest ja neist kaugel, nii et neid poleks vaateväljas. Maa on nii suur planeet, et siia mahuks täiesti vabalt elama veel miljoneid inimesi ja poleks vaja piirata inimeste juurdekasvu. Domeenlased ei lasknud meie ühiskonnal ja meie liigil edasi areneda, sest tänu nende loogikale jäid maailma sündimata nii paljud väiksed lapsed, kes oleks meie elu nii hästi edasi arendanud. Nad ei ole lasknud areneda meie kosmoseuuringutel ja üleüldse, Aafrikas on siiamaani nälg mis on seal olnud juba sadu aastaid.
Tänu nende valitsemisele, oleme meie, rockfortid, unustusse vajunud inimeste seas. Domeenlased on kandnud hoolt selle eest, et me ei pääseks uudistesse ega kusagile mujale avalikkuse ette. Me ainult loodame, et nad ei tea meist veel kõike ja hoiduvad seetõttu meie tapmisest. Enne sõda (aastatel 2023-2025) oli meid väga palju, kuid samuti oli neid ja nende tehnoloogia oli arenenum. Me oleksime praegu välja surnud, kui me ei oleks põgenenud Antarktikasse. Nad ei arvanud, et me seal ellu jääksime, kuid nüüd oleme me nende jaoks aina suurenev mure. Praegu on sõjast möödas täpselt 78 aastat ja me ei ole veel täieslikult unustuse hõlma vajunud, kuid enamjaolt arvatakse meist halba, et me oleme ühed vägivaldsed ja ainult endast hoolivad elukad, kes oleks vaja välja suretada, keda pole maailma vaja. Kindlasti on maailmas paar inimest, kes teavad, et me pole nii halvad nagu arvatakse, kuid neid ei ole piisavalt ja nad on ikka veel vanad. Umbes viiskümmend aastat tagasi üritasime me domeenlaste sisse sulanduda, vaikselt unustuse hõlma vajuda, kuid see oli paljudele vastumeelt ja me nii-öelda omastasime ühe saare, Madagaskari, ja nimetasime selle lihtsalt Rock’iks ning peale seda on meid hakatud kutsuma rockfortideks. Ma ei tea siia maani, kust on tulnud see ’forti’ osa seal keskel, kuid ma pole sellele eriti mõelnud ka.
Meie ajalugu on täis kannatusi ja arusaamatusi ning me võitleme ellujäämise nimel. Me võitleme selle nimel, et inimestel oleks hea elu, et inimesed teaksid, kes me oleme ja et inimestel oleks oma vaba tahe. Ainukeseks probleemiks on domeenlased. Me oleme ju üritanud sadu kordi neile selgeks teha, et me ei taha halba vaid neid ja ennast aidata. Ju on siis sellest tulnud välja, et me oleme ainult endast hoolivad inimesed.


Ma tõesti lootsin, et mind viiakse paranemiseks sinna, kuid selles ei saanud ma mitte kuidagi kindel olla. See oli mu kodumaa, kus ma olin veetnud oma lapsepõlve ja mõned aastad õpingutel, enne palgamõrvariks saamist. See amet oli meie rahva seas hinnatud ja paljud ei saanud sellega hakkama, kuid ma olin sellegipoolest tol hetkel esimene naine ametis ja tänu sellele ka väga hinnatud. Minu teada olen ma siiamaani väga hinnatud, kuid naisi on juurde tulnud. Meid pannakse õpingutel proovile nii füüsiliselt kui vaimselt ja naiste seast pole siiamaani mitte ühtegi vaimselt nii tugevat inimest ette juhtunud kui mina.
Meil olid arenenud programmid, mis lubasid meie alateadvuse peale meie surma üle kanda arvutitesse, kus me võisime eksisteerida nii kaua kui me ise tahtsime ja siis vaikselt kaduda. Seda kasutati nende peal, kes surid kellegi teise käe läbi või mitte vabatahtlikult. Paljud meist valisid selle tee, et näha mis juhtub tulevikus ja milline on elu neljasaja aasta pärast. Ka mina kavatsesin seda teed pidi edasi minna, et hilisemad inimesed teaksid kõike mida mina tean ja et nad seda ka kasutaks.

teise jaoks

Ma ärkasin üles vanaaegses vangikongis. Mu üks silm oli kinni paistetanud ning mul oli raskusi lihaste liigutamisega, sest need olid liiga välja veninud. Põletushaavad mu kehal kipitasid valusalt. Kuid ma olin enda üle uhke. Ma ei olnud midagi välja rääkinud. Ma teadsin, et see võib veel juhtuda, kui nad samamoodi jätkavad, kuid ma lootsin mõnele teisele asjale. Ma tahtsin surra, sest siit minema pääsemine ei olnud arvatavasti võimalik. Ma olin kindel, et mul ei oleks kuidagi õnnestunud käsi lõhkeainete külge saada ja ma ei olnud nii haritud, et ma oskaksin uusi kokku segada. Mul oli vaja kas head võimalust või surma. Ma ei lootnud kumbagi saada.




Ringi vaadates sain ma aru, et mulle oli siia süüa toodud. Kuna ma tõesti lootsin pigem heale võimalusele kui surmale ja ma ei tahtnud surra, siis sõin ma võimalikult kiiresti taldrikutäie tükkis riisiputru ja jõin vett peale. Praktiliselt kohe kui ma olin viimase lonksu vett alla neelanud, kuulsin ma samme. Nagu ma arvasingi, peatusid kolme inimese sammud minu kongi juures ja Menlock astus järjekordselt sisse.



„Kaua me sind siin piiname? Ma tahaks seda veel teha, kuid kui sa meile midagi välja ei räägi, siis me peame oma olendi ära kasutama. See on väga ebamugav ja meil ei ole neid nii palju kui me tahaks, kuid kui sa keeldud rääkimast, siis peame me ju midagi tegema. Ja sa ei anna meile teist võimalust.“ Menlocki häälest oli aru saada, et talle meeldiks kogu asja ära rääkimise variant hoopis rohkem. Aga miks, sellest ma aru ei saanud.



Ühes asjas olin ma kindel, mitte mingil juhul ei tohtinud nad saada teed minu ajju. Aga ma ei uskunud, et mul enam valikuvõimalust oleks. Nad teadsid, et kui ma siiamaani ei ole midagi rääkinud, siis ma ei räägi ka rohkem tõtt. Ma kavatsesin vastu võidelda.



Nean ja Chris tulid minu poole, samal ajal kui mina taandusin kongi tagumisse nurka. Mu viimasest treeningust oli kindlasti juba oma kuu aega möödas ja viimased nädal aega oldi mind täie kurnatuseni piinatud. Aga ma pidin vastu võitlema. Isegi kui ma olin üksi kolme täiskasvanud mehe vastu. Ma pidin, ma pidin, ma pidin.



Nad ei oodanud, et ma neile vastu võitleksin. Ma ei olnud seda juba mitu päeva kordagi teinud.. Kõigepealt virutasin ma jalaga Neanile vastu õlga ja siis äigasin Chrisile käega vastu nägu. Ma kummardusin, kui Nean üritas vastulööki anda, kuid see sai ka mu saatuslikuks veaks. Mu kummardus ei kujunenud piisavalt sügavaks. Ma ei olnud kunagi varem sellist viga teinud ja ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama sain, kuid Nean lükkas mu jalaga pikali ja hüppas mulle otsa. Ta oli minust poole suurem ja surus mu ilma erilise vaevata maha. Siis kuulsin ma esimest korda ta häält. „Menlock, ulata mulle nöör palun.“



Ma vähkresin ta all kuidas vähegi võimalik, kuid ma ei suutnud teda enda pealt ära lükata. Ta tõmbas mu käed mu selja taha ja alustas nende kinni sidumist. Ma teadsin täpselt, missugust sõlme ta kasutab, ma kasutasin seda isegi ja ma teadsin väga hästi, et seda oli praktiliselt võimatu lahti harutada. Ta sai selle tehtud ja lausus siis: „Menlock, kuidas oleks ühe riidetükiga? Mul on selle karjumisest suhteliselt kõrini.“



See oli solvav, kui ta mind eluta olendiks nimetas, aga see mõte ei aidanud mitte kuidagi. Nean tiris mu pea jõhkralt juustest tõmmates üles ja toppis riidetüki mulle jõhkralt suhu. „Kas sa tõused ise püsti või tirime me su siit minema?“ küsis ta.



Ma noogutasin nõrgalt, endal pisarad silmadest jooksmas. Ma ei tahtnud, lihtsalt ei tahtnud. Aga püsti tõustes oleksin ma endale vähemalt mingisuguse võimaluse andnud. Kahjuks see ei õnnestunud.



„Hull oled või? See on ju tuntud rockfort Dianne. Teda tuleb uinutada, mitte lasta püsti tõusta. Lisaks on mul selle jaoks üks väga hea aine. Ta saab väga hästi aru, mis temaga juhtub sel ajal, aga ta ei saa vastu võidelda. Ta on selle mõju juba korra tundnud, talle see kogemus ja sellele järgnev ei meeldinud kohe üldse mitte.“ Menlock naeris ja mulle suruti süstal kaela.



Ma vihkasin seda. Mu ainuke lootus oli, et see aine kaob mu pealt kiirelt. Nad tirisid mind kätest, nii et mu paljad jalad kannatasid jälle juba tuttavaks saanud valu käes. Mu pea oli lõdvalt mulle rinna peale vajunud ja ma ei saanud ennast liigutada. See tunne, kui sa ennast liigutada ei saa, on üks kõige jubedamaid.



Mind toodi juba teatud ruumi, kus ma olin näinud kuidas mu enda abikaasa tapetakse. Üks öösärgi taoline asi, mis mul ainukese esemena seljas oli, tõmmati ribadeks ja visati tulle. Mind aheldati sama laua peale, kus ma olin juba korra postitantsu teinud ja kus otseselt kõik mu lihased olid juba välja venitatud. Mind aheldati jälle kettide külge ja siis jäädi ootama, kuni ma jälle liigutada saan. Ketid olid keritud piisavalt tugevaks, et ma ei saaks ennast kerra tõmmata, kuid ma sain liigutada.



Ma olin selili metallist laua peal, täiesti alasti. Kui ma liigutada sain, siis saatis Menlock Neani ja Chrisi toast ära. Ma ei kuulnud, miks ja ma ei tahtnud eriti kuuldagi. Ma arvasin, et ma teadsin, mis mind ootab. Järjekordne loom ja järjekordne piinamine. Ainult, et seekord ei olnud mingit võimalust, et saladus püsiks. Menlock kasutas juhust. Me olime kahekesi ruumis ja ta ronis mulle peale. Õnneks ei kestnud see nii kaua ja ma sain järjekordselt liigutada.



Ta lõpetas, tõmbas püksid jälle jalga ja pöördus minu poole. „Viimast korda võimalust kasutada on ikka äge. Eriti kui su menstruatsioonid nüüd suu kaudu toimuma hakkavad. Järjekordselt on selle operatsiooni ümber pööramine natuke liiga raske, et seda teha. Lisaks, me saame täna absoluutselt kõik teada, see on fakt. Sest kõigepealt tuleb meie kirurg siia ja teeb selle operatsiooni. Armi suurus saab olema katastroofiline ja see ei saa sulle meeldima, kuid... See ebamugav osa sellest saab olema ainult kord kuus. Kui see läbi saab, siis tuleb hullem osa. Me laseme siia tuppa sisse ühe olendi, kes on mõeldud selleks, et ta roniks sulle nina kaudu ajju ja hangiks sealt meile vajaliku informatsiooni. Oleks nagu lühike ja mitte nii valus, aga probleem sinu jaoks on selles, et ta on koolitatud enne seda võimalikult palju valu tegema. Ja lisaks, peale info saamist leiab ta su ajus veel üles koha, kus kohta tulevad kõik valu teated. Ta kahjustab seda nii, et alguses tunned sa lihtsalt piinavat valu. Siis kui su aju on ravimise lõpetanud on kahjustus nii suur, et kogu elu tunned sa, kuidas mingi osa su kehast valutab. Ükskõik kui palju sa selle üle ka kurdad, öeldakse, et asi on su mõistuses. Mis on iseenesest täiesti tõsi. Üks päev valutab kõrv, teine päev suur varvas, kolmas päev terve rindkere... Ilus elu, või mis?“ Ta naeratas ja jäi mind vaatama.



Ma ei vaadanud tema poole ja ma ei teinud teist nägugi kui uks lõpuks avanes.